...Ja ongi nii, et olen palju parem inimene, kui olen saanud olla üksi. Olen palju parem sõber. Olen parem....
Olengi üks seda sorti, kes muidu ei funktsioneeri, kui ei saa üksi olla. Mäletan, et olen lugenud nende kohta...mõni näitleja või kirjaniku eluloost... et põgenetakse inimste eest... ....Huvitav kuidas selliseid asju teistele seletatakse? Mõtlen nii, et see kedagi ei haavaks... Ńojah, alati haavab ju - inimestel on kalduvus kõike esialgu isiklikult võtta ning hiljem alles mõelda....või harjuda...
See ei ole aga kasulik... Kasulik on otsida inimeste seltsi... tervislik on suhelda, jagada... olla avatud...
...Samas ei ole shokolaad ju ka kasulik...
Lamb "Til the clouds clear" & "Gorecki" (kolmandat päeva järjest)
Wednesday, August 16, 2006
Sunday, August 13, 2006
Misantroop.
Currently playing: Lamb "Best kept secrets"
Vahel mõni muusika lihtsalt läheb nagu rusikas silmaauku... Või siis pigem hingeauku. ...Või kui hingeauku, siis rusikas on vist võrdluseks liiga väike ese...
Ma olen nii väsinud. Inimestest. ...Aegajalt lihtsalt väsin ära inimestest. Ja nüüd hoian kümne küünega kinni normaalsusest, et veel veidi vastu pidada. ...Ma teadsin, ja kartsin ette, et ma ei saa sellega hakkama, et ma lihtsalt ei suuda. Ma ju tunnen end. Tean, et mul on vaja üksindust kui õhku. Mul on vaja olla omaette, et keegi ei tülitaks, ei räägiks, ei vajaks mu tähelepanu. ...Kui ma seda ei saa, siis muutun vähem kannatlikuks... tõredamaks. Ma ei suuda kunagi ühe inimesega kõike jagada....eraelu, tööelu, 24h päevast... Ma lihtsalt ei ole üks neist inimestest, kes on "inimeste inimene"....
Vaatasin ükspäev Seksi ja Linna jälle. 4s season. Mäletan, et kunagi samastasin end Carriega. Nii lahe nagu eksju. A nüüd mõtlesin, et nope....tema on ka üks neist seltsivatest inimestest, kes tunnevad end vahel üksikuna, kellel on vaja seltsi, tähelepanu ja inimesi ümber..... ...Võtsin siis pähe, et ma pigem nagu Mr. Big, kes tüdines ära New Yorgist ja ostis omale Napa..... Üksi ei hakka igav... Endaga on tore olla...endaga on vaja olla...ilma teisteta.....
Närvid on pingul...sellest, et väga vähe olen saanud üksi olla ja sellest kui palju negatiivset paska tööl kogu aeg selga sajab. ...Putkas on tore olla, eemal kohvikust, istud seal ja ei saja pähe sitta kümnest suust teemal kui halb inimene keegi on ja kui halvasti ta tööd teeb ning siis kui halb sina ise oled, et inimestele oma oskustega silma jäänud ning nad naiivselt kommenteerivad ja ligi tulevad...... Jee...vastutan teiste inimeste käitumise eest.... jee...miks siis mitte kohe vastutada kogu maailma eest.....et sõjad ja nälg on....jne...
Ahjaa...selle Terry juurde läksin ja istusin maha. "May I interrupt you?" , alati, lase aga tulla. "Can I trust on your confidentiality?" jajaaa, räägi mis on. No ja rääkisin siis, et palun ära telli enam minult cappuccinot, vaid telli selle käest, kes on leti taga ja palun kiida neid ka mustri pärast. Ma saan haledalt (get in trouble) kaela nii selle eest, et teen lehti, kui selle eest, kui mult isiklikult kohvi küsima tullakse. "Oh, sorry, I didn't know. Of course I'll ask the person who is there next time. I'm sorry I didn't know" jajaa, vabandust et teemaga üldse tulen, ja ei ole midagi sinu viga ja supersorry ja aitäh et ära kuulasid jne. niiiihhh.... üks siis maas...
Bill on ka oma lehejutuga väga agar....peab temaga ka rääkima?....aga ta liiga jutukas...... Et kui talle rääkida, et see mulle ebameeldivusi toob, kui ta lehte capu peal tahab ja selle puudumist või tellimist kommenteerib...... äkki ta ei hoia suud lukus?
Mäletan Tam'i ja Epu cappuccino lugu. Tam sai mult kogu aeg südameid ja siis nõudis Epult ka. Epp võttis asja lasnalt, naeris ja ütles, et seal on a'la puu ja orav või öine tähistaevas jne..... Ja siis mõnda aeg oli "süda kohvi sees".... Ma oleks vist vastanud, et linnatüdrukud ei tunne loodust....
Ühesõnaga....olen vist umbes poole sellest ajast, kui tööl olen olnud mõelnud sellest, et vahetaks töökoha ära.... Eriti tahtsin ära minna Juunis-Juulis...... Siis vahepeal vaibus vähemaks... Mul on tunne, et mul on rohkem konflikte võrreldes Katriiniga, kuna ma ei klatshi Tarast taga. Ma ei räägi temast halba kogu aeg.....Ma tundun neile olevat temaga vist ühes mestis...... (Mest on vale sõna...ma lihtsalt hoolin temast kui inimesest väga) ..Ja siis teine liin on poola(+eesti)keelne rahvastik.....
Nüüd tahaks jälle ära minna..... Miks küll nii palju vihatakse....?.....Miks peab nii palju teistest halba rääkima?...... MUUDA MIDA SAAD JA MIDA EI SAA ÕPI AKTSEPTEERIMA!!! ...minu üks põhimõtetest..... Ma ei jõua nii palju vihata..... liiga palju negatiivsust, et end sellega koormata..... Enda elu on niigi keeruline, et seda laadungit veel ka kaasas kanda....
Enivei...ma olen nüüd kõigest nii ära väsinud, et ootan Eestit pikisilmi....Lähen maale ja lippan ringi metsas..põllul..üksi..........Lähen pärnu...üksi....lähen tartu..üksi......
Kuidas mu ema ja isa saavad sedasi, et jagavad tööl ja kodus ühte ruumi? Võib-olla sellepärast nääklevadki nii palju?.....Vend ja Helen on ka nii.....aga vbla neil on teistsugused vajadused...ja noh tööl on nad eraldi osakondades.......
....Olen täna õhtul üksi kodus.....nii hea on, et ei taha magama minnagi..... Mured on ka.....mida peaks lahendama.....aga ei tea kuidas..... Mis must saab? ....Mis sellest kooliaastast saab? Kust ma 2000 naela võtan..... perse....2 nädalat on aega et asi välja mõelda...
aahh...ma ei viitsi mõelda ....lähen vaatan parem mingit filmi mis mõtted mujale viib....
..veidi mussi enne veel.....
muss on hea
lammas on hea
Vahel mõni muusika lihtsalt läheb nagu rusikas silmaauku... Või siis pigem hingeauku. ...Või kui hingeauku, siis rusikas on vist võrdluseks liiga väike ese...
Ma olen nii väsinud. Inimestest. ...Aegajalt lihtsalt väsin ära inimestest. Ja nüüd hoian kümne küünega kinni normaalsusest, et veel veidi vastu pidada. ...Ma teadsin, ja kartsin ette, et ma ei saa sellega hakkama, et ma lihtsalt ei suuda. Ma ju tunnen end. Tean, et mul on vaja üksindust kui õhku. Mul on vaja olla omaette, et keegi ei tülitaks, ei räägiks, ei vajaks mu tähelepanu. ...Kui ma seda ei saa, siis muutun vähem kannatlikuks... tõredamaks. Ma ei suuda kunagi ühe inimesega kõike jagada....eraelu, tööelu, 24h päevast... Ma lihtsalt ei ole üks neist inimestest, kes on "inimeste inimene"....
Vaatasin ükspäev Seksi ja Linna jälle. 4s season. Mäletan, et kunagi samastasin end Carriega. Nii lahe nagu eksju. A nüüd mõtlesin, et nope....tema on ka üks neist seltsivatest inimestest, kes tunnevad end vahel üksikuna, kellel on vaja seltsi, tähelepanu ja inimesi ümber..... ...Võtsin siis pähe, et ma pigem nagu Mr. Big, kes tüdines ära New Yorgist ja ostis omale Napa..... Üksi ei hakka igav... Endaga on tore olla...endaga on vaja olla...ilma teisteta.....
Närvid on pingul...sellest, et väga vähe olen saanud üksi olla ja sellest kui palju negatiivset paska tööl kogu aeg selga sajab. ...Putkas on tore olla, eemal kohvikust, istud seal ja ei saja pähe sitta kümnest suust teemal kui halb inimene keegi on ja kui halvasti ta tööd teeb ning siis kui halb sina ise oled, et inimestele oma oskustega silma jäänud ning nad naiivselt kommenteerivad ja ligi tulevad...... Jee...vastutan teiste inimeste käitumise eest.... jee...miks siis mitte kohe vastutada kogu maailma eest.....et sõjad ja nälg on....jne...
Ahjaa...selle Terry juurde läksin ja istusin maha. "May I interrupt you?" , alati, lase aga tulla. "Can I trust on your confidentiality?" jajaaa, räägi mis on. No ja rääkisin siis, et palun ära telli enam minult cappuccinot, vaid telli selle käest, kes on leti taga ja palun kiida neid ka mustri pärast. Ma saan haledalt (get in trouble) kaela nii selle eest, et teen lehti, kui selle eest, kui mult isiklikult kohvi küsima tullakse. "Oh, sorry, I didn't know. Of course I'll ask the person who is there next time. I'm sorry I didn't know" jajaa, vabandust et teemaga üldse tulen, ja ei ole midagi sinu viga ja supersorry ja aitäh et ära kuulasid jne. niiiihhh.... üks siis maas...
Bill on ka oma lehejutuga väga agar....peab temaga ka rääkima?....aga ta liiga jutukas...... Et kui talle rääkida, et see mulle ebameeldivusi toob, kui ta lehte capu peal tahab ja selle puudumist või tellimist kommenteerib...... äkki ta ei hoia suud lukus?
Mäletan Tam'i ja Epu cappuccino lugu. Tam sai mult kogu aeg südameid ja siis nõudis Epult ka. Epp võttis asja lasnalt, naeris ja ütles, et seal on a'la puu ja orav või öine tähistaevas jne..... Ja siis mõnda aeg oli "süda kohvi sees".... Ma oleks vist vastanud, et linnatüdrukud ei tunne loodust....
Ühesõnaga....olen vist umbes poole sellest ajast, kui tööl olen olnud mõelnud sellest, et vahetaks töökoha ära.... Eriti tahtsin ära minna Juunis-Juulis...... Siis vahepeal vaibus vähemaks... Mul on tunne, et mul on rohkem konflikte võrreldes Katriiniga, kuna ma ei klatshi Tarast taga. Ma ei räägi temast halba kogu aeg.....Ma tundun neile olevat temaga vist ühes mestis...... (Mest on vale sõna...ma lihtsalt hoolin temast kui inimesest väga) ..Ja siis teine liin on poola(+eesti)keelne rahvastik.....
Nüüd tahaks jälle ära minna..... Miks küll nii palju vihatakse....?.....Miks peab nii palju teistest halba rääkima?...... MUUDA MIDA SAAD JA MIDA EI SAA ÕPI AKTSEPTEERIMA!!! ...minu üks põhimõtetest..... Ma ei jõua nii palju vihata..... liiga palju negatiivsust, et end sellega koormata..... Enda elu on niigi keeruline, et seda laadungit veel ka kaasas kanda....
Enivei...ma olen nüüd kõigest nii ära väsinud, et ootan Eestit pikisilmi....Lähen maale ja lippan ringi metsas..põllul..üksi..........Lähen pärnu...üksi....lähen tartu..üksi......
Kuidas mu ema ja isa saavad sedasi, et jagavad tööl ja kodus ühte ruumi? Võib-olla sellepärast nääklevadki nii palju?.....Vend ja Helen on ka nii.....aga vbla neil on teistsugused vajadused...ja noh tööl on nad eraldi osakondades.......
....Olen täna õhtul üksi kodus.....nii hea on, et ei taha magama minnagi..... Mured on ka.....mida peaks lahendama.....aga ei tea kuidas..... Mis must saab? ....Mis sellest kooliaastast saab? Kust ma 2000 naela võtan..... perse....2 nädalat on aega et asi välja mõelda...
aahh...ma ei viitsi mõelda ....lähen vaatan parem mingit filmi mis mõtted mujale viib....
..veidi mussi enne veel.....
muss on hea
lammas on hea
Thursday, July 06, 2006
Cease to exist.
6.07.2006 - neljapäev. 1st official sick-day
Currently playing: Gus Gus - Is Jesus Your Pal?
Jõud hakkab otsa saama. Patareid tühjaks jooksma. Iga aasta on see kord juhtunud. Kevadel. Ja nüüd on siis selle aasta kord käes. Ainult et, iga aasta on see juhtunud nii, et "tunneli lõpus" on hele valguslaik. Seekord koban kottpimedas.
Ma ei tea...ei jõua lihtsalt. Vahel, kui on väga paha, siis tulevad inimesel peale need enesehaletsushood. ...Tavaline eksju? Esmaspäeval veeretasin terve päeva mõtteid teemas - I wish I would cease to exist. Ses mõttes, et väga ilus lause selle jaoks... Ise leiutasin....enda jaoks. Muud laused ei ole nii toredad. Tabavamad küll, aga see on ilus.
Mitte, et ma seda tüüpi oleks. Kaugel sellest. Aga lihtsalt... Vahel.... Eriti viimasel ajal, kipuvad mõtted sinnarada, et oleks palju toredam kui nii oleks.
Eile vist mõtlesin ka seda... Segamini sellega, et järgmine hommik lähen arsti juurde ja ütlen, et see värk, mis ta mulle kirjutas ning teha käskis on CRAP.... Mida hullemaks asjad lähevad, seda vähem ebareaalsust heietust ja rohkem praktilist lahenduste otsimist. Seepärast siis mõtted arsti ja minu dialoogist. Tahaks ikka nagu rääkida ja naertada ja silmi pilgutada ja kummardada ja üleüldse näolihaseid/nahka liigutada nii, et valus ei oleks.... Vat seda mõtlesin 95% päevast. Tegelikult on need ju ainult KAKS mõtet... Aga mõtlesin, seda siiski enamuse oma ärkvelolemise ajast.... Inimaju võib teha ka lihtsustatult tööd ....
Täna hommikul jooksis siis juhe ametlikult kokku. Praegu on hea nalja teha, aga hommikul ei olnud üldse naljakas olla. Siis mõtlesin, et kui leian viisi kuidas finantsidega ühele joonele saada, siis pakin asjad ja lähen koju. Rohin peenraid maal, käin Pärnus mere ääres... Lihtsalt, et enam ei jõua noh. Ei suuda lihtsalt. Taluvuse piir inimestel on aga suht kõrgel. Keerasin seda mittefunktsioneerivat duššinuppu ja segasin paraja temperatuuriga soolast vett juurde. Arsti juures aega mitte saades oli ka ilgelt kahju endast... Nõrk noh. No ja inimese nägu ei suutnud pähe joonistada, plätsisin meiki läbi valu paistes ja punasele nahale...ikka oli jube kahju jälle endast. Hiljem haletsesin pikemalt end voodil emale kirja kirjutades, kulutasin taskurätte....ja jälle edasi. Mis muud ikka.
Status quo.
Peaks vist ikka kõndima minema täna. Lubsin nagu Ukule. Katale vaja ka vastu minna...tema on süüdi, et ma 69 asemel jälle 70 kaalun....krt. Pidi mind ohjas hoidma mitte ahvatlema.....ja siis tirib oma nahka kontide küljest lahti ja üritab selgeks teha, et see on pekk....lahe. ....Tuletagem meelde, kes on ametlikult ülekaaluline.....
Mõni teine päev jätkan mõtlemast, et oleks tore cease to exist... Ega selle ühe haletsemisega patareid laaditud saanud..... Aga karikast paar lonksu maas ja järgmine ülekallamine veidi edasi lükatud....
C'est la vie. See on minu elu.
Currently playing: Gus Gus - Is Jesus Your Pal?
Jõud hakkab otsa saama. Patareid tühjaks jooksma. Iga aasta on see kord juhtunud. Kevadel. Ja nüüd on siis selle aasta kord käes. Ainult et, iga aasta on see juhtunud nii, et "tunneli lõpus" on hele valguslaik. Seekord koban kottpimedas.
Ma ei tea...ei jõua lihtsalt. Vahel, kui on väga paha, siis tulevad inimesel peale need enesehaletsushood. ...Tavaline eksju? Esmaspäeval veeretasin terve päeva mõtteid teemas - I wish I would cease to exist. Ses mõttes, et väga ilus lause selle jaoks... Ise leiutasin....enda jaoks. Muud laused ei ole nii toredad. Tabavamad küll, aga see on ilus.
Mitte, et ma seda tüüpi oleks. Kaugel sellest. Aga lihtsalt... Vahel.... Eriti viimasel ajal, kipuvad mõtted sinnarada, et oleks palju toredam kui nii oleks.
Eile vist mõtlesin ka seda... Segamini sellega, et järgmine hommik lähen arsti juurde ja ütlen, et see värk, mis ta mulle kirjutas ning teha käskis on CRAP.... Mida hullemaks asjad lähevad, seda vähem ebareaalsust heietust ja rohkem praktilist lahenduste otsimist. Seepärast siis mõtted arsti ja minu dialoogist. Tahaks ikka nagu rääkida ja naertada ja silmi pilgutada ja kummardada ja üleüldse näolihaseid/nahka liigutada nii, et valus ei oleks.... Vat seda mõtlesin 95% päevast. Tegelikult on need ju ainult KAKS mõtet... Aga mõtlesin, seda siiski enamuse oma ärkvelolemise ajast.... Inimaju võib teha ka lihtsustatult tööd ....
Täna hommikul jooksis siis juhe ametlikult kokku. Praegu on hea nalja teha, aga hommikul ei olnud üldse naljakas olla. Siis mõtlesin, et kui leian viisi kuidas finantsidega ühele joonele saada, siis pakin asjad ja lähen koju. Rohin peenraid maal, käin Pärnus mere ääres... Lihtsalt, et enam ei jõua noh. Ei suuda lihtsalt. Taluvuse piir inimestel on aga suht kõrgel. Keerasin seda mittefunktsioneerivat duššinuppu ja segasin paraja temperatuuriga soolast vett juurde. Arsti juures aega mitte saades oli ka ilgelt kahju endast... Nõrk noh. No ja inimese nägu ei suutnud pähe joonistada, plätsisin meiki läbi valu paistes ja punasele nahale...ikka oli jube kahju jälle endast. Hiljem haletsesin pikemalt end voodil emale kirja kirjutades, kulutasin taskurätte....ja jälle edasi. Mis muud ikka.
Status quo.
Peaks vist ikka kõndima minema täna. Lubsin nagu Ukule. Katale vaja ka vastu minna...tema on süüdi, et ma 69 asemel jälle 70 kaalun....krt. Pidi mind ohjas hoidma mitte ahvatlema.....ja siis tirib oma nahka kontide küljest lahti ja üritab selgeks teha, et see on pekk....lahe. ....Tuletagem meelde, kes on ametlikult ülekaaluline.....
Mõni teine päev jätkan mõtlemast, et oleks tore cease to exist... Ega selle ühe haletsemisega patareid laaditud saanud..... Aga karikast paar lonksu maas ja järgmine ülekallamine veidi edasi lükatud....
C'est la vie. See on minu elu.
Kirjutan.
Tsau emme,
see kiri läheb nüüd ainult sulle. Kui sul aega lugeda ei ole, siis vajuta PRINT nuppu ülalreal või File menüüriba all, ja loe pärast.
Põhimõtteliselt ei meeldi mulle viriseda, sulle ju ka ei meeldi eksju. Aga mõnikord võib ju rääkida ikka. Sa võid ka kirjutada mulle. Kui trükkida ei taha, siis kirjuta tavakiri. Mulle meeldivad tavakirjad nagunii rohkem. Ma lihtsalt kiire trükkija.
Virisen oma tervisest sulle. Sa eks saad aru ka, kuna nii palju asju sul endal on elu jooksul olnud - epilepsia, rinnapõletik, allergia, maohaavad jne. Eks me kõik teeme pidevalt vapraid nägusid pähe, aga aegajalt löövad ikka lained pea kohal kokku. Täna oli üks selline päev, mõtlesin et pakiks asjad kokku ja läheks koju. Istuks maal ja rohiks peenraid. Käiks paljajalu ringi ja siis läheks Pärnu mere äärde.
Vaata mulle meeldib jubedalt Pärnu. Kui ma kunagi tagasi peaks tulema, siis tõenäoliselt lähen sinna elama, mitte Tallinna. See tee vanaisa majast kuni mere äärde, vaiksed kõrvaltänavad, pärnade all, on mul veres.
Mäletad kui Londonis käisite, no ja muidugi iga talv, oli mul nägu jälle allergiat täis. Siis ma rääkisin, et kohe kohe läheb soojaks, ning siis kaob see minema. Loomulikult uskusin ma ise ka sellesse. Nii oli ju iga aasta see toimunud. Talvel on nägu punane, nahk kole ning suveks saab jälle korda. ...See aasta on teisiti. Suvi on käes juba mai kuust, aga nahk ei ole paremaks läinud. Tegelikult vastupidi - järjest hullemaks läheb. Võin ausalt ka ise öelda, et nii ei ole ma veel enne välja näinud. Ma ei tea kas öelda õnneks, või kahjuks, on see ainult näol.
Tegin omale just siin Inglismaal perearsti ära. Esmaspäeval käisin esimest korda. Nagu ka Eestis, üritavad nad kõike ise ära teha, mitte edasi saata. Sain hulga rohtusid hunniku raha eest. Need ei aidanud kuidagi, antibiootikumidest sain reaktsiooni (nägu paistes) ja täna tööle ei läinud. Ülemus mul õnneks hästi hoolib minust ja seetõttu ei olnud see probleem, et võtsind nn haigepäeva. Näitasin end uuesti ka arstile üle ja ütlesin, et ei tee tema režiimi rohkem ja lähen tagasi oma salvi peale (mida ma tegelikult näole ei tohi panna), ta kirjutas mulle teised antibiootikumid ja seda salvi juurde (mis tõestab ta ignorantsust - seda salvi ei tohi tegelikult näole panna, sest on liiga tugev ja veel vähem suu ning silmade ümbrusse, kuhu aga ma seda just panengi). Eks ma võtan need ära, kui ei lähe paremaks, siis lähen tagasi ja ütlen, et nüüd aitab, tahan nahaarsti juurde.
Hetkel on siis sellised asjalood. Mõtlesin küll kevadel, et selleks ajaks kui Katriin Londoni tuleb, et siis on kõik korras ja tuleb tore suvi. Käime väljas üritustel jne. Aga praegu ei liigu küll midagi paremuse poole, nii et käin ainult tööl. Mõnes mõttes on hea töötada kesklinnast väljas, sellises kohas kus töötan. Siin ei ole see väljanägemine nii tähtis. Ülemused näevad, et olen hea töötaja. Osad püsikliendid on juba mu nii omaks võtnud, et ma olevat "kuulus". Nii, et selle koha pealt on okei. Otsene ülemus, kellega me hästi saame, on väga tore. Väheke on probleeme selle pärast ka - ma olen oma kohviteadmistega teistest peajagu üle ning kuna miniboss on ise ka kohvihuviline, siis ma lähen talle väga korda ja ta muudkui kiidab mind. See tekitab hõõrumist....saan aegajalt pähe selle eest teistelt, et ta must hoolib ning räägib kui hästi kohvi teen... Nagu ma sinna midagi parata saaks.... Eks ma vist pean temaga veidi juttu ajama, et ta ei kiidaks mind nii palju....Siis on vist parem - töö selline asi mis viib mõtted mujale, ning ei taha just, et seal elu keeruliseks tehtaks.
Tegelikult on tööl suht tore. Saan kõigiga hästi läbi ja nalja teeme kõik omavahel. Vähe on tigedaid kliente, enamus on toredad. Suur boss küsib mult alati kohvi, kui tal on keegi klient või varustaja, kellele on vaja muljet avaldada... Lahe eksju... Väikesed rõõmud. Teen kohvi peale südameid ja lehti...osad kliendid kilkavad siis, et ma täitsa kunstnik ju....
Nojah... Mõnikord mõtlen, et eks ma vist kodust olen saanud kaasa selle, et oma hädadest ei räägita ja ei viriseta. Sa ise ei ole ka eriti pikalt rääkinud oma haigustega toimetulekust. Moka otsast veidi vaid... Ja ka selle olen vist kaasa saanud, et vaatamata sellele, mis viga on, ikka edasi minnakse. Asjad vajavad tegemist, elu elamist....või mis?
Muidu üldjoontes saan hakkama. Saadan kirja ära ja hakkan koristama. Kaks tüdrukut ühe toas - siis on alati segadus. Joonistan ka ühe valge t-särgi põnevamaks. Mulle ei meeldi tühjad t-särgid. Võtan pintsli kätte ja joonistan peale midagi.
Ahjaa. Tahtsin paluda veel seda, et kui teil see maasikaaeg veel läbi ei ole, et äkki viitsid sellist värk teha, et natuke maasikaid tükeldada ja panna sauna kuivama. Et noh kuivatada maasikaid. Ja sama teha pärast suvel mustsõstardega. Siis kui ma sügisel tulen, siis võtaks kaasa Londonisse. Nendest tuleb väga hea tee - puuviljatee. Proovi ka teha!!
Tsauka,
Kirjuta siis ikka mulle ka midagi eksju!
Pisike
see kiri läheb nüüd ainult sulle. Kui sul aega lugeda ei ole, siis vajuta PRINT nuppu ülalreal või File menüüriba all, ja loe pärast.
Põhimõtteliselt ei meeldi mulle viriseda, sulle ju ka ei meeldi eksju. Aga mõnikord võib ju rääkida ikka. Sa võid ka kirjutada mulle. Kui trükkida ei taha, siis kirjuta tavakiri. Mulle meeldivad tavakirjad nagunii rohkem. Ma lihtsalt kiire trükkija.
Virisen oma tervisest sulle. Sa eks saad aru ka, kuna nii palju asju sul endal on elu jooksul olnud - epilepsia, rinnapõletik, allergia, maohaavad jne. Eks me kõik teeme pidevalt vapraid nägusid pähe, aga aegajalt löövad ikka lained pea kohal kokku. Täna oli üks selline päev, mõtlesin et pakiks asjad kokku ja läheks koju. Istuks maal ja rohiks peenraid. Käiks paljajalu ringi ja siis läheks Pärnu mere äärde.
Vaata mulle meeldib jubedalt Pärnu. Kui ma kunagi tagasi peaks tulema, siis tõenäoliselt lähen sinna elama, mitte Tallinna. See tee vanaisa majast kuni mere äärde, vaiksed kõrvaltänavad, pärnade all, on mul veres.
Mäletad kui Londonis käisite, no ja muidugi iga talv, oli mul nägu jälle allergiat täis. Siis ma rääkisin, et kohe kohe läheb soojaks, ning siis kaob see minema. Loomulikult uskusin ma ise ka sellesse. Nii oli ju iga aasta see toimunud. Talvel on nägu punane, nahk kole ning suveks saab jälle korda. ...See aasta on teisiti. Suvi on käes juba mai kuust, aga nahk ei ole paremaks läinud. Tegelikult vastupidi - järjest hullemaks läheb. Võin ausalt ka ise öelda, et nii ei ole ma veel enne välja näinud. Ma ei tea kas öelda õnneks, või kahjuks, on see ainult näol.
Tegin omale just siin Inglismaal perearsti ära. Esmaspäeval käisin esimest korda. Nagu ka Eestis, üritavad nad kõike ise ära teha, mitte edasi saata. Sain hulga rohtusid hunniku raha eest. Need ei aidanud kuidagi, antibiootikumidest sain reaktsiooni (nägu paistes) ja täna tööle ei läinud. Ülemus mul õnneks hästi hoolib minust ja seetõttu ei olnud see probleem, et võtsind nn haigepäeva. Näitasin end uuesti ka arstile üle ja ütlesin, et ei tee tema režiimi rohkem ja lähen tagasi oma salvi peale (mida ma tegelikult näole ei tohi panna), ta kirjutas mulle teised antibiootikumid ja seda salvi juurde (mis tõestab ta ignorantsust - seda salvi ei tohi tegelikult näole panna, sest on liiga tugev ja veel vähem suu ning silmade ümbrusse, kuhu aga ma seda just panengi). Eks ma võtan need ära, kui ei lähe paremaks, siis lähen tagasi ja ütlen, et nüüd aitab, tahan nahaarsti juurde.
Hetkel on siis sellised asjalood. Mõtlesin küll kevadel, et selleks ajaks kui Katriin Londoni tuleb, et siis on kõik korras ja tuleb tore suvi. Käime väljas üritustel jne. Aga praegu ei liigu küll midagi paremuse poole, nii et käin ainult tööl. Mõnes mõttes on hea töötada kesklinnast väljas, sellises kohas kus töötan. Siin ei ole see väljanägemine nii tähtis. Ülemused näevad, et olen hea töötaja. Osad püsikliendid on juba mu nii omaks võtnud, et ma olevat "kuulus". Nii, et selle koha pealt on okei. Otsene ülemus, kellega me hästi saame, on väga tore. Väheke on probleeme selle pärast ka - ma olen oma kohviteadmistega teistest peajagu üle ning kuna miniboss on ise ka kohvihuviline, siis ma lähen talle väga korda ja ta muudkui kiidab mind. See tekitab hõõrumist....saan aegajalt pähe selle eest teistelt, et ta must hoolib ning räägib kui hästi kohvi teen... Nagu ma sinna midagi parata saaks.... Eks ma vist pean temaga veidi juttu ajama, et ta ei kiidaks mind nii palju....Siis on vist parem - töö selline asi mis viib mõtted mujale, ning ei taha just, et seal elu keeruliseks tehtaks.
Tegelikult on tööl suht tore. Saan kõigiga hästi läbi ja nalja teeme kõik omavahel. Vähe on tigedaid kliente, enamus on toredad. Suur boss küsib mult alati kohvi, kui tal on keegi klient või varustaja, kellele on vaja muljet avaldada... Lahe eksju... Väikesed rõõmud. Teen kohvi peale südameid ja lehti...osad kliendid kilkavad siis, et ma täitsa kunstnik ju....
Nojah... Mõnikord mõtlen, et eks ma vist kodust olen saanud kaasa selle, et oma hädadest ei räägita ja ei viriseta. Sa ise ei ole ka eriti pikalt rääkinud oma haigustega toimetulekust. Moka otsast veidi vaid... Ja ka selle olen vist kaasa saanud, et vaatamata sellele, mis viga on, ikka edasi minnakse. Asjad vajavad tegemist, elu elamist....või mis?
Muidu üldjoontes saan hakkama. Saadan kirja ära ja hakkan koristama. Kaks tüdrukut ühe toas - siis on alati segadus. Joonistan ka ühe valge t-särgi põnevamaks. Mulle ei meeldi tühjad t-särgid. Võtan pintsli kätte ja joonistan peale midagi.
Ahjaa. Tahtsin paluda veel seda, et kui teil see maasikaaeg veel läbi ei ole, et äkki viitsid sellist värk teha, et natuke maasikaid tükeldada ja panna sauna kuivama. Et noh kuivatada maasikaid. Ja sama teha pärast suvel mustsõstardega. Siis kui ma sügisel tulen, siis võtaks kaasa Londonisse. Nendest tuleb väga hea tee - puuviljatee. Proovi ka teha!!
Tsauka,
Kirjuta siis ikka mulle ka midagi eksju!
Pisike
Thursday, June 22, 2006
Verevend.
Suur pott nutellat on ees. 2,5 nädala pärast pean kaaluma 65. Hetkel 69. Masendav. ...Kuigi tegelikult peaks mõtlema,et 73-lt on 69 peal... Tubli? ...Aga ikkagi, plaani järgi peaks olema täna 65. Nii, et ikkagi masendav.
Currently playing: playlist 'Palsam'
Olen istunud võõral maal pool aastat, ilma et mul oleks siin KEDAGIGI. Kedagi, kelle kohta võiksin öelda, et tunnen oma hinges, et ta on Minu Inimene. Oma noh. Saranane. Mitte töökaaslane, mitte tuttav, mitte endine töökaaslane slash sõber. Vaid OMA. Mitte kedagi ei ole mul olnud, olen istunud üksi. Ajanud vaikselt oma asja. Igatsenud taga neid inimesi, kes maha jäid ja kellega see minu maailma ülimalt konarlik jäälõhkumise aeg on läbi, ning kes on OMAD. Mul ei ole tegelt nii palju selliseid inimesi, aga kes on, need on väga kallid mulle. ..Ja ma ei ole seda tüüpi, et pean kogu aeg neid nägema. Võib ka aeg-ajalt. Kordamööda. Või mis iganes. ...Aga siin ei ole mul olnud kedagi.
Restoranis olid Joe, Matt ja Boulin, kellega läbi sai jube hästi, klapp oli hea. Kuid tegelikult ei rääkinud me millestki isiklikust ju. Suhtlemine oli ainult töö ajal ja piirdus igast nalja viskamisega tööalaselt või pealiskaudselt. Aga nad ei olnud keegi seda tüüpi, kellele rääkida isiklikest asjadest, muredest, perest, mis sorti jäätis meeldib ja kust seda osta. Ma tunnen neist siiamaani puudust, igatsen tõsiselt taga nendega nalja viskamist, aga keegi neist ei uurinud, mis lahti on, kui mul mossis nägu on. Kõik olid harjunud mu naeratamisega ja ootasid seda mult.
No ja siis läksin ära sealt.
No ja siis maandusin lõpuks Wetlandis. Ja seal on mu supervisor ehk otsene miniboss Taras. Pärit Ukrainiast. Näeb välja nagu kreeklane. Kui ma seda kohta uurimas käisin ja nn intervjuu oli, siis ta ütles mulle, et tal on tunne nagu tunneks mind juba ammu. Mul oli ka kuidagi hea. Ta ei olnud võõras. Faktiliselt võõras, aga klapp või midagi oli hea. Väga hea.
Ja me saame väga hästi läbi. Teda on väga hea kallistada ja ta ütles, et mul on hea kallistus. ..Tähendab, seal ei ole mingit mehe-naise teemat sees. Mitte kuskil. See on nagu...nagu oleks sama veri tead. Ta küsib mis lahti, kui olen kurb (tavaliselt näo pärast, aga ma ei räägi siiski sellest), ta naerab mu rõõmu asjade üle, mu käitumist (mitte halvas mõttes, vaid talle meeldib minu siirus ja seda et emotsioonid peegeldavad näos - ütles). Aegajalt, kui koos metrooga enne läksime linna, siis lõi välja see, et tegelt faktiliselt ei tunne me teineteist ja vähe aega tuttavad olnud. (ma kiindun kähku, aga läheb mitte kuid, vaid aastaid, enne kui tõeline mugavutase suhtluses saavutatud on) Ma uurin ka kuidas tal läheb ja räägime asjadest, mis meeldivad... Mul on tunne, et tunnen teda väga hästi. Nagu näiteks kedagi, kellega kaua aega juba sõber olnud. Tema hajameelsus või väiksed käitumise eripärad - lapselik edevus, mõttesse vajumine ja ära kadumine minevikku - teevad mulle nalja. Mul on tema lähedal mugav olla. Nagu oma veri. Ta hoolitseb ja muretseb mu pärast ning minule läheb väga korda tema käekäik. Asjad, mis meile meeldivad on suht palju sarnased ja need mis on erinevad on toredad.
Ühesõnaga olen lõpuks leidnud kellegi siin maal, kelle kohta saaks öelda oma... Kuigi me suhteleme vaid tööl. Aga ta on minu inimene ja mulle kallis. Ning seda teemat ei varjutanud mingi mehe-naise romantika jama.
Kuni praeguseni.
Nüüd on järsku teiste poolt probleem, see et meie suhtlus nii eriline on. (Kui paljud saavad öelda, et neil on kellegagi eriline läbisaamine...ma tean et mul veab et mul on Eestis sellised toredad inimesed....) Nüüd määritakse kaela mulle seda, et Taras minust huvitatud on. Nüüd olen süüdi (süüdistava tooni tunnen ma alati ära), et me suhtleme nii nagu me seda teeme... Nüüd olen ma järsku boss's pet... Mõtlevad kõik seal nii? ...Ma ei tee ju vähem tööd selle pärast, et me hästi läbi saame - ma oma arust teen kogu aeg tööd ja ei istu kuskil lobisemas või ei loe lehte.
Ma ei taha end süüdi tunda selle pärast, et meil on selline läbisaamine. MA EI TEE JU MIDAGI VALESTI???!!!!! Ma teen tööd korralikult, ma teenindan kliente hästi. Ja Tarasega suhtlen ma mingi 4 päeval nädalas, kui ta kontorist välja tuleb - sest enamuse ajast, on ta nagunii seal. Kokkuvõtteks on neid erilisi momente ju vähe. Miks ma olen süüdi selles, et mul kellegagi eriline side on? Miks ma olen süüdi, et ma kellelegi meeldin? Miks ma olen süüdi selles, et minu ainus oma inimene, kes siin inglismaa pinnal elab (eesti külalisi, pikemaid, lühemaid, ei loe), on mu supervisor.
Ja nüüd ajatakse mulle ka pähe ideed, et ta on must huvitatud. Miks ei saa uskuda seda, et naine ja mees võivad ka lähedased olla ilma selle jamata. Tundub nagu Uku asi korduks. Siiamaani vist osad arvavad, et me olime/oleme paar. Nende väikeste emotsioonide pärast, mida teised mulle pähe ajasid, oli mitu rääkimist ja kahtlemist ja asjade sirgeks triikimist..... Mis mina saan teha, kui teiste maailmas seda ei eksisteeri....sellist asja....Uku on mulle nagu oma veri. Minu Kallis Oma Inimene. Nii kallis, et tunnen puudust ja ütlen seda valju häälega talle, et igatsen teda ning tema ütleb seda ka mulle....Ma ei tea, kas seda ei eksisteeri siis "tavaelus", et eri soost inimesed nii läbi saavad? ..ah ma ei tea......teiste elu on teiste elu...
......Ma saaks aru, kui mul oleks oma ülemusega armuafäär ja me siis avalikult töö ajal üksteisega nunnutaksime ning ta mind soosiks andes kergemaid ülesandeid ja lastes koju - või ühesõnaga ma teeksin märgatavalt vähem tööd kui teised. AGA MA EI TEE SEDA.
Perse ma sain nii haiget sellest, et ma peaks süüdi tundma, et mu elus midagi erilist on. Ma sain haiget, et mind süüdistati bossi lemmikloomas olemises. Et ma pean oma käitumist muutma tema suhtes...
Palju me leiame siin maailmas inimesi, kelle kohta võiks öelda, et ta on (mulle ei meeldi see sõna, aga->) hingesugulane mingil määral? ..Kas ma pean selle perse keerama nende väikeste emotsioonide pärast, mis inimestel on?
Vahel on tunne, et tahaks ära sealt... Krt, kui keegi on kallis, siis on vastik haiget saada, kui sellest inimesest midagi öeldakse...Kurvaks teeb.
Kurvaks teeb kui öeldakse halvasti Tarase kohta midagi - osa inimesi tööjuures on teistsugused. Ja nad ütlevad halvasti ta kohta vahel. Seda on kurb kuulda. Keegi ei ole täiuslik, aga miks rääkida nii - TEHKEM OMA ASJA, tegelegem endaga...enda täiustamisega, enda asjadega, enda tööga...jne... Las teised olla. Krdi kurb on kuulda neid asju. Nagu ka siis, kui kuulsin Matu kommentaari Kata kohta. Kurb on kuulda kui su tuttavad üksteise kohta midagi ütlevad... Kuidagi raskemaks teeb see sammu... Aga ma harjunud neid enamuse ajast endale hoidma.
Ma ei eelda, et inimesed on täiuslikud. Minagi ei ole seda. Miks ma seda siis teistelt lootma peaks. Võtan neid nende vigadega ja üritan avastada nende keerkäike. Proovin olla avatud meelega ja mitte alla anda esimeste takistuste/pettumuste järel.
Perse. Fakk. Jälle pean tundma end halvasti selle pärast, kes olen. Kõigepealt pidin tundma end halvasti, kuna olen barista (parem kui teised), selle pärast pean jätkuvalt tundma end halvasti, kui arvatakse, et mõtlen asju, mida ei mõtle (jee kui tore, kui pannakse mõtteid pähe); nüüd pean tundma end halvasti, kuna klapin Tarasega.......
...söön veel Nutellat. FAKK NOH, kas midagi ei või hea olla???????? Mul on näonahk selline, et ükski mees ei vaata mu poole - 70% allergiat täis. Sain ju aru, et Kata ehmatas ära kui esimest korda mind nägi. Vahepeal on nii, et iga näolihase liigutamine on vastik. Ei taha naerda, ei taha rääkida. Kaal ja keha on perses, põlved on perses. Kooliga on perses, sest raha ei saa kokku ja ainus lootus on sponsoreid leida (väga nõrk lootus). .....krt....las ma hoian endale vähemalt need väikesed momendid, mis ma saan sellest suhtlusest..... :(
...Lähen nüüd ostan uue ripsmetushi...üks asi näos, mis oleks normaalne...ripsmed.....
Currently playing: playlist 'Palsam'
Olen istunud võõral maal pool aastat, ilma et mul oleks siin KEDAGIGI. Kedagi, kelle kohta võiksin öelda, et tunnen oma hinges, et ta on Minu Inimene. Oma noh. Saranane. Mitte töökaaslane, mitte tuttav, mitte endine töökaaslane slash sõber. Vaid OMA. Mitte kedagi ei ole mul olnud, olen istunud üksi. Ajanud vaikselt oma asja. Igatsenud taga neid inimesi, kes maha jäid ja kellega see minu maailma ülimalt konarlik jäälõhkumise aeg on läbi, ning kes on OMAD. Mul ei ole tegelt nii palju selliseid inimesi, aga kes on, need on väga kallid mulle. ..Ja ma ei ole seda tüüpi, et pean kogu aeg neid nägema. Võib ka aeg-ajalt. Kordamööda. Või mis iganes. ...Aga siin ei ole mul olnud kedagi.
Restoranis olid Joe, Matt ja Boulin, kellega läbi sai jube hästi, klapp oli hea. Kuid tegelikult ei rääkinud me millestki isiklikust ju. Suhtlemine oli ainult töö ajal ja piirdus igast nalja viskamisega tööalaselt või pealiskaudselt. Aga nad ei olnud keegi seda tüüpi, kellele rääkida isiklikest asjadest, muredest, perest, mis sorti jäätis meeldib ja kust seda osta. Ma tunnen neist siiamaani puudust, igatsen tõsiselt taga nendega nalja viskamist, aga keegi neist ei uurinud, mis lahti on, kui mul mossis nägu on. Kõik olid harjunud mu naeratamisega ja ootasid seda mult.
No ja siis läksin ära sealt.
No ja siis maandusin lõpuks Wetlandis. Ja seal on mu supervisor ehk otsene miniboss Taras. Pärit Ukrainiast. Näeb välja nagu kreeklane. Kui ma seda kohta uurimas käisin ja nn intervjuu oli, siis ta ütles mulle, et tal on tunne nagu tunneks mind juba ammu. Mul oli ka kuidagi hea. Ta ei olnud võõras. Faktiliselt võõras, aga klapp või midagi oli hea. Väga hea.
Ja me saame väga hästi läbi. Teda on väga hea kallistada ja ta ütles, et mul on hea kallistus. ..Tähendab, seal ei ole mingit mehe-naise teemat sees. Mitte kuskil. See on nagu...nagu oleks sama veri tead. Ta küsib mis lahti, kui olen kurb (tavaliselt näo pärast, aga ma ei räägi siiski sellest), ta naerab mu rõõmu asjade üle, mu käitumist (mitte halvas mõttes, vaid talle meeldib minu siirus ja seda et emotsioonid peegeldavad näos - ütles). Aegajalt, kui koos metrooga enne läksime linna, siis lõi välja see, et tegelt faktiliselt ei tunne me teineteist ja vähe aega tuttavad olnud. (ma kiindun kähku, aga läheb mitte kuid, vaid aastaid, enne kui tõeline mugavutase suhtluses saavutatud on) Ma uurin ka kuidas tal läheb ja räägime asjadest, mis meeldivad... Mul on tunne, et tunnen teda väga hästi. Nagu näiteks kedagi, kellega kaua aega juba sõber olnud. Tema hajameelsus või väiksed käitumise eripärad - lapselik edevus, mõttesse vajumine ja ära kadumine minevikku - teevad mulle nalja. Mul on tema lähedal mugav olla. Nagu oma veri. Ta hoolitseb ja muretseb mu pärast ning minule läheb väga korda tema käekäik. Asjad, mis meile meeldivad on suht palju sarnased ja need mis on erinevad on toredad.
Ühesõnaga olen lõpuks leidnud kellegi siin maal, kelle kohta saaks öelda oma... Kuigi me suhteleme vaid tööl. Aga ta on minu inimene ja mulle kallis. Ning seda teemat ei varjutanud mingi mehe-naise romantika jama.
Kuni praeguseni.
Nüüd on järsku teiste poolt probleem, see et meie suhtlus nii eriline on. (Kui paljud saavad öelda, et neil on kellegagi eriline läbisaamine...ma tean et mul veab et mul on Eestis sellised toredad inimesed....) Nüüd määritakse kaela mulle seda, et Taras minust huvitatud on. Nüüd olen süüdi (süüdistava tooni tunnen ma alati ära), et me suhtleme nii nagu me seda teeme... Nüüd olen ma järsku boss's pet... Mõtlevad kõik seal nii? ...Ma ei tee ju vähem tööd selle pärast, et me hästi läbi saame - ma oma arust teen kogu aeg tööd ja ei istu kuskil lobisemas või ei loe lehte.
Ma ei taha end süüdi tunda selle pärast, et meil on selline läbisaamine. MA EI TEE JU MIDAGI VALESTI???!!!!! Ma teen tööd korralikult, ma teenindan kliente hästi. Ja Tarasega suhtlen ma mingi 4 päeval nädalas, kui ta kontorist välja tuleb - sest enamuse ajast, on ta nagunii seal. Kokkuvõtteks on neid erilisi momente ju vähe. Miks ma olen süüdi selles, et mul kellegagi eriline side on? Miks ma olen süüdi, et ma kellelegi meeldin? Miks ma olen süüdi selles, et minu ainus oma inimene, kes siin inglismaa pinnal elab (eesti külalisi, pikemaid, lühemaid, ei loe), on mu supervisor.
Ja nüüd ajatakse mulle ka pähe ideed, et ta on must huvitatud. Miks ei saa uskuda seda, et naine ja mees võivad ka lähedased olla ilma selle jamata. Tundub nagu Uku asi korduks. Siiamaani vist osad arvavad, et me olime/oleme paar. Nende väikeste emotsioonide pärast, mida teised mulle pähe ajasid, oli mitu rääkimist ja kahtlemist ja asjade sirgeks triikimist..... Mis mina saan teha, kui teiste maailmas seda ei eksisteeri....sellist asja....Uku on mulle nagu oma veri. Minu Kallis Oma Inimene. Nii kallis, et tunnen puudust ja ütlen seda valju häälega talle, et igatsen teda ning tema ütleb seda ka mulle....Ma ei tea, kas seda ei eksisteeri siis "tavaelus", et eri soost inimesed nii läbi saavad? ..ah ma ei tea......teiste elu on teiste elu...
......Ma saaks aru, kui mul oleks oma ülemusega armuafäär ja me siis avalikult töö ajal üksteisega nunnutaksime ning ta mind soosiks andes kergemaid ülesandeid ja lastes koju - või ühesõnaga ma teeksin märgatavalt vähem tööd kui teised. AGA MA EI TEE SEDA.
Perse ma sain nii haiget sellest, et ma peaks süüdi tundma, et mu elus midagi erilist on. Ma sain haiget, et mind süüdistati bossi lemmikloomas olemises. Et ma pean oma käitumist muutma tema suhtes...
Palju me leiame siin maailmas inimesi, kelle kohta võiks öelda, et ta on (mulle ei meeldi see sõna, aga->) hingesugulane mingil määral? ..Kas ma pean selle perse keerama nende väikeste emotsioonide pärast, mis inimestel on?
Vahel on tunne, et tahaks ära sealt... Krt, kui keegi on kallis, siis on vastik haiget saada, kui sellest inimesest midagi öeldakse...Kurvaks teeb.
Kurvaks teeb kui öeldakse halvasti Tarase kohta midagi - osa inimesi tööjuures on teistsugused. Ja nad ütlevad halvasti ta kohta vahel. Seda on kurb kuulda. Keegi ei ole täiuslik, aga miks rääkida nii - TEHKEM OMA ASJA, tegelegem endaga...enda täiustamisega, enda asjadega, enda tööga...jne... Las teised olla. Krdi kurb on kuulda neid asju. Nagu ka siis, kui kuulsin Matu kommentaari Kata kohta. Kurb on kuulda kui su tuttavad üksteise kohta midagi ütlevad... Kuidagi raskemaks teeb see sammu... Aga ma harjunud neid enamuse ajast endale hoidma.
Ma ei eelda, et inimesed on täiuslikud. Minagi ei ole seda. Miks ma seda siis teistelt lootma peaks. Võtan neid nende vigadega ja üritan avastada nende keerkäike. Proovin olla avatud meelega ja mitte alla anda esimeste takistuste/pettumuste järel.
Perse. Fakk. Jälle pean tundma end halvasti selle pärast, kes olen. Kõigepealt pidin tundma end halvasti, kuna olen barista (parem kui teised), selle pärast pean jätkuvalt tundma end halvasti, kui arvatakse, et mõtlen asju, mida ei mõtle (jee kui tore, kui pannakse mõtteid pähe); nüüd pean tundma end halvasti, kuna klapin Tarasega.......
...söön veel Nutellat. FAKK NOH, kas midagi ei või hea olla???????? Mul on näonahk selline, et ükski mees ei vaata mu poole - 70% allergiat täis. Sain ju aru, et Kata ehmatas ära kui esimest korda mind nägi. Vahepeal on nii, et iga näolihase liigutamine on vastik. Ei taha naerda, ei taha rääkida. Kaal ja keha on perses, põlved on perses. Kooliga on perses, sest raha ei saa kokku ja ainus lootus on sponsoreid leida (väga nõrk lootus). .....krt....las ma hoian endale vähemalt need väikesed momendid, mis ma saan sellest suhtlusest..... :(
...Lähen nüüd ostan uue ripsmetushi...üks asi näos, mis oleks normaalne...ripsmed.....
Saturday, April 29, 2006
Toad.
Currently playing: Coldplay „Don’t panic“
Ma näen välja nagu kärnkonn.
Kui ma väike olin siis mulle meeldisid kärnkonnad päriskonnadest rohkem, sest neil olid pisikesed sügavpruunid silmad ja tume nahk. Mis sest et kärnas. Ikkagi armsamad minu arust, need pisikesed kärnkonnad, kes eriti kõrgele hüpata ei suutnud aga ikkagi üritasid. Kõigest hingest.
Ma käin solaariumis, mis tähendab seda, et ma ei ole näost valge. Ma saan ise ju ka aru, et ma ei ole valge, vaid jume on ikka olemas. Mis sest et allergiarohi, mida ma näole (eriti sinna suu ja silmade ümbrusse kus ekseem on) panna ei tohi, nahka valgendab. Varsti siis uuesti solaariumi. Aga ikkagi paistab välja see punane punniline ekseem. Ma ei oskagi seda kirjeldada….Punane ja kärnas olen…nagu vistrikud kohati, kohati nagu ekseem…inimesed vaatavad näkku …solaariumitädi küsis kas see on ekseem. Kui tööl ei ole, võtan päeva meigist vabaks ja käin silmad maas ringi. Või silmad taevas. Inimestele ei ole mõtet otsa vaadata, sest kui sel päeval elu armastust kohtan, siis sitt lugu, aga võtan siiami kassid. Või koera. Labradori. Kuldse. Pruunide sügavate silmadega.
Eesti mõistes on suvi juba üle kuu aja kestnud. Või noh soe temperatuur, mis tavaliselt tähendab, et hakkan kohe varsti inimese moodi välja nägema. Selle asemel aga tekib allergiat juurde ja juurde – silmade ümbrusse juba ka. Proovisin teha nädala ilma salvita…teisel päeval ei pidanud enam vastu ja panin rohu peale. Ma ka inimene.
Tavaliselt hakkab see jama oktoobris peale ning detsembrist märtsini on konnahooaeg. Suudlemine ei aita. Siis läheb soojaks ja mai lõpuks olen inimene. Nüüd on kohe mai käes. Soe on juba ammu. Tegelikult kestis sügiski Eesti mõistes jaanuarini…aga siis tuli talv…ja Eesti-Slovakkia vaheaeg vist tegi nahale selgeks et ahhaaaaa! – talv on käes, võib täiega välja ronida. Kas see tähendab nüüd neli kuud järjest peab see värk näol olema?...siin on ju pehme kliima!!! See peaks asja mõjutama paremuse suunas…. Ootan kannatamatu kannatlikkusega.
Täna käisin nõelravi keskuses uurimas asja. Panin selga normaalsema pesu….Tean, et illusioon, aga igaks juhuks tead, kui uurimisele saab või nii. Mis sest, et absurd. …Loomulikult tulin ainult bürokraatliku info poolest targemana ära. Mul on vaja: NI, GP, allergoloog siin, dermatoloog siin ja siis sinna ronida kui muu ei ole mõjunud. Fine.
Istusin pargis ja lugesin raamatut..päike paistis näole…Illusioonid jälle.
Võib-olla sellepärast ei õnnestu oma ’ülekaalust’ saada ’normaalkaalu’…..On nagu teemasid, mis rohkem hõivavad tähelepanu….??? Võib-olla on see aga vaid vabandus, mis mõtlesin shokolaadi õigustuseks?.......Armastust tuleb kaitsta, armastus röövib mõistuse….
Tegelikult ei tohiks ma üldse viriseda. Ega ma teegi seda. Kui noor olin, siis aegajalt valasin pisaraid „kurva elusaatuse üle“. Ma ei kurda, lihtsalt kinnitan fakte. Ma ei nurise, sest on inimesi, kes on kaelast allapoole halvatud, on inimesi kes ei näe, on inimesi, kes surevad ära, sest neid ei ole vett, on inimesi kellel pole kodu, on inimesi kellel pole vanemaid, on inimesi ratastoolis jne…..Ma tean seda kõike, seepärast olen õnnelik, et isegi hästi on läinud – ilu on väike hind maksta, kui arvestada, mis maailmas toimub….
…But in the end of the day I’m just a woman…
Ja mina isiklikult ei tunne ühtegi naist, kes ei tahaks olla ilus, ihaldusväärne.
Ma näen välja nagu kärnkonn.
Kui ma väike olin siis mulle meeldisid kärnkonnad päriskonnadest rohkem, sest neil olid pisikesed sügavpruunid silmad ja tume nahk. Mis sest et kärnas. Ikkagi armsamad minu arust, need pisikesed kärnkonnad, kes eriti kõrgele hüpata ei suutnud aga ikkagi üritasid. Kõigest hingest.
Ma käin solaariumis, mis tähendab seda, et ma ei ole näost valge. Ma saan ise ju ka aru, et ma ei ole valge, vaid jume on ikka olemas. Mis sest et allergiarohi, mida ma näole (eriti sinna suu ja silmade ümbrusse kus ekseem on) panna ei tohi, nahka valgendab. Varsti siis uuesti solaariumi. Aga ikkagi paistab välja see punane punniline ekseem. Ma ei oskagi seda kirjeldada….Punane ja kärnas olen…nagu vistrikud kohati, kohati nagu ekseem…inimesed vaatavad näkku …solaariumitädi küsis kas see on ekseem. Kui tööl ei ole, võtan päeva meigist vabaks ja käin silmad maas ringi. Või silmad taevas. Inimestele ei ole mõtet otsa vaadata, sest kui sel päeval elu armastust kohtan, siis sitt lugu, aga võtan siiami kassid. Või koera. Labradori. Kuldse. Pruunide sügavate silmadega.
Eesti mõistes on suvi juba üle kuu aja kestnud. Või noh soe temperatuur, mis tavaliselt tähendab, et hakkan kohe varsti inimese moodi välja nägema. Selle asemel aga tekib allergiat juurde ja juurde – silmade ümbrusse juba ka. Proovisin teha nädala ilma salvita…teisel päeval ei pidanud enam vastu ja panin rohu peale. Ma ka inimene.
Tavaliselt hakkab see jama oktoobris peale ning detsembrist märtsini on konnahooaeg. Suudlemine ei aita. Siis läheb soojaks ja mai lõpuks olen inimene. Nüüd on kohe mai käes. Soe on juba ammu. Tegelikult kestis sügiski Eesti mõistes jaanuarini…aga siis tuli talv…ja Eesti-Slovakkia vaheaeg vist tegi nahale selgeks et ahhaaaaa! – talv on käes, võib täiega välja ronida. Kas see tähendab nüüd neli kuud järjest peab see värk näol olema?...siin on ju pehme kliima!!! See peaks asja mõjutama paremuse suunas…. Ootan kannatamatu kannatlikkusega.
Täna käisin nõelravi keskuses uurimas asja. Panin selga normaalsema pesu….Tean, et illusioon, aga igaks juhuks tead, kui uurimisele saab või nii. Mis sest, et absurd. …Loomulikult tulin ainult bürokraatliku info poolest targemana ära. Mul on vaja: NI, GP, allergoloog siin, dermatoloog siin ja siis sinna ronida kui muu ei ole mõjunud. Fine.
Istusin pargis ja lugesin raamatut..päike paistis näole…Illusioonid jälle.
Võib-olla sellepärast ei õnnestu oma ’ülekaalust’ saada ’normaalkaalu’…..On nagu teemasid, mis rohkem hõivavad tähelepanu….??? Võib-olla on see aga vaid vabandus, mis mõtlesin shokolaadi õigustuseks?.......Armastust tuleb kaitsta, armastus röövib mõistuse….
Tegelikult ei tohiks ma üldse viriseda. Ega ma teegi seda. Kui noor olin, siis aegajalt valasin pisaraid „kurva elusaatuse üle“. Ma ei kurda, lihtsalt kinnitan fakte. Ma ei nurise, sest on inimesi, kes on kaelast allapoole halvatud, on inimesi kes ei näe, on inimesi, kes surevad ära, sest neid ei ole vett, on inimesi kellel pole kodu, on inimesi kellel pole vanemaid, on inimesi ratastoolis jne…..Ma tean seda kõike, seepärast olen õnnelik, et isegi hästi on läinud – ilu on väike hind maksta, kui arvestada, mis maailmas toimub….
…But in the end of the day I’m just a woman…
Ja mina isiklikult ei tunne ühtegi naist, kes ei tahaks olla ilus, ihaldusväärne.
Monday, April 03, 2006
Tühjus.
Every night and every morn'
some to misery are born.
Every morn' and every night
some are born to sweet delight.
Some are born to sweet delight
some are born to endless night.
God appears and god is light
to those poor soles who dwell in night,
But does a human form display
to those who dwell in realms of day.
- W. Blake
***************************************
Tegin selle asja ära. Lõplikult. Loll olin, et siis varem, kui rääkimine oli, ei teinud seda. Nüüd oli valusam. Talle. Mitte mulle. Mina ei tunne midagi, absoluutne tundetus. ...Või noh.... temale tunnen kaasa, tema pärast valutan, temast on kahju ja endale tahaks virutada. Rusikaga näiteks. Otse silmaauku. Võib-olla tunneks siis lõpuks midagi.
Olen täiesti tühi. Nagu koor. Munakoor. ...Mitte midagi ei tunne...
Istusin pubis ja mõtlesin, vaatasin ekraanilt jalkat, lugesin sõnumeid ja ootasin teda. Ta tuli kahe oma töökaaslasega - fakk, mõtlesin et jälle läheb asjast rääkimine aia taha. Aga ma ei suuda nii edasi minna. Ma pean selle asja ära tegema. Kui pubist välja läksime, siis nemad sammusid teises suunas. Ta imestas, et pakki pole. Ütlesin, et seepärast, et ma ei tule kaasa ja seda mitte kunagi, et nüüd on kõik, ma ei suuda seda teha. Suhet noh. Kurat ma tegin haiget. Isegi talle, kes näis asju vahel kergelt võtvalt. Ta on nii armas...ja ma hoolin temast nii väga, aga seda õiget asja ei ole siin...ma ei suuda noh, ma ei tunne midagi...täiesti tuim olen seest. Aga ta, kõiges oma armsuses, sai haiget ja oli armas ikkagi... Krt tegin haiget. Ma ei oleks tahtnud seda...järgmistes valikutes või väljaminekutes peab olema ettevaatlikum...veel ettevaatlikum..... Perse noh, ma ei osanud seletada ja see vastus, et midagi on mus puudu, et ma olen tuim ja tühi ning ei tunne, mida vaja, ei olnud seletuseks piisavalt hea. Eriti kui öelda, et tema ei teinud midagi valesti (tegelt ka ju - lihtsalt "seda" ei olnud olemas). ....Fakk ma oleks pidanud sõbraks jääma....See on nüüd see oleks.... Oleks on paha poiss - õppisin jälle midagi, kaotasin midagi.. Palju. Perse noh, miks ma ei või midagi tunda....Täiesti tühi ja tuim. Kas ma jään elu lõpuni selleks? Kas ma kunagi hakkan midagi tundma?
Tema buss tuli. I don't know what to say, to do, kiss goodbye? don't know..I guess,bye... Ta oli emotsionaalne ja tal oli valus. Küsisin kas võin kallistada aga ei, ta ei tahtnud ja läks ära bussile....See käis nii kähku..... Lonkisin oma bussijaama.... Telefon - küsis, kas olen juba bussil, kuna ma ei olnud, siis ütles, et ma oodaku.
Ma ei saa aru miks ta vabandas, et oli prick, et nii bussile jooksis. Nojah, tegelt tahtis saada vastuseid, sest ta ei saanud aru, miks. Ma ei osanud midagi eriti paremat öelda..Kuidas ikka seletad seda, et inimene on sulle kallis, hoolid temast väga, aga miski sus endas on puudu, mispärast ei saa suhet noh. Ei suuda suhet noh, tuim oled seest? Kui see seletus ei seleta seda, siis ma ei oska... Miks ma olen tuim? Ma ei tea... Ta ütles, et ta võiks ka minna lihtsalt, aga ta tahab siiski asjast aru saada, sest (muude asjade seas) tunne on, et ta ei ole midagi väga valesti teinud ja teda nagu karistatakse. Ma ei osanud midagi öelda....enamus ajast ei osanud ma midagi vastasta...põhifraas "ma ei tea".... Ma ei tea miks ma ei tunne midagi...ma ei tea miks ma ei suuda suhet aretada.....ma ei tea......ja kui see ei ole piisav, siis ma tõesti ei tea mida öelda.....
Bottom line - see kallis inimene on nüüd läinud mu elust... Ja respekteerides teise tundeid ja noh, elu fakte... Siis koos selle inimesega kadus ka paar teist kallist inimest, keda oleks tahtnud hoida alles... Fakk. FAKKKKKK.....
Kui keegi oleks tagasiteel üle sõitnud must, oleks paras olnud. Perse, miks ma lasin selle nii kaua kesta, kui juba esimesed märgid olid, et pole päris see.... Kartsin teda kaotada? Jah.....aga siiski... Egoism ei ole ilus.
Ma ei taha olla tundetu. Ma ei taha olla tuim. ....Tahan armuda...Tahan tunda kirge, kui must kinni hoitakse....Kasvõi valet kirge, seda mida tunda ei tohi, seda mida mõelda ei tohi, seda keda tahta ei tohi.... Aga vähemalt teaksin siis, et olen võimeline tundma......
...Nõme on olla.... Mõttetu tunne on.
Currently playing: Stereophonics "Maybe Tomorrow", "Since I Told You It's Over", "I'm Alright","I Miss You Now", "Rainbows and Pots of Gold"
Perse noh...keegi valutab hetkel.... Ja mina olen süüdi. Fakk noh....PERSE......
.................stereophonics lõikab korralikult sisse...nagu terav kööginuga......veristab
some to misery are born.
Every morn' and every night
some are born to sweet delight.
Some are born to sweet delight
some are born to endless night.
God appears and god is light
to those poor soles who dwell in night,
But does a human form display
to those who dwell in realms of day.
- W. Blake
***************************************
Tegin selle asja ära. Lõplikult. Loll olin, et siis varem, kui rääkimine oli, ei teinud seda. Nüüd oli valusam. Talle. Mitte mulle. Mina ei tunne midagi, absoluutne tundetus. ...Või noh.... temale tunnen kaasa, tema pärast valutan, temast on kahju ja endale tahaks virutada. Rusikaga näiteks. Otse silmaauku. Võib-olla tunneks siis lõpuks midagi.
Olen täiesti tühi. Nagu koor. Munakoor. ...Mitte midagi ei tunne...
Istusin pubis ja mõtlesin, vaatasin ekraanilt jalkat, lugesin sõnumeid ja ootasin teda. Ta tuli kahe oma töökaaslasega - fakk, mõtlesin et jälle läheb asjast rääkimine aia taha. Aga ma ei suuda nii edasi minna. Ma pean selle asja ära tegema. Kui pubist välja läksime, siis nemad sammusid teises suunas. Ta imestas, et pakki pole. Ütlesin, et seepärast, et ma ei tule kaasa ja seda mitte kunagi, et nüüd on kõik, ma ei suuda seda teha. Suhet noh. Kurat ma tegin haiget. Isegi talle, kes näis asju vahel kergelt võtvalt. Ta on nii armas...ja ma hoolin temast nii väga, aga seda õiget asja ei ole siin...ma ei suuda noh, ma ei tunne midagi...täiesti tuim olen seest. Aga ta, kõiges oma armsuses, sai haiget ja oli armas ikkagi... Krt tegin haiget. Ma ei oleks tahtnud seda...järgmistes valikutes või väljaminekutes peab olema ettevaatlikum...veel ettevaatlikum..... Perse noh, ma ei osanud seletada ja see vastus, et midagi on mus puudu, et ma olen tuim ja tühi ning ei tunne, mida vaja, ei olnud seletuseks piisavalt hea. Eriti kui öelda, et tema ei teinud midagi valesti (tegelt ka ju - lihtsalt "seda" ei olnud olemas). ....Fakk ma oleks pidanud sõbraks jääma....See on nüüd see oleks.... Oleks on paha poiss - õppisin jälle midagi, kaotasin midagi.. Palju. Perse noh, miks ma ei või midagi tunda....Täiesti tühi ja tuim. Kas ma jään elu lõpuni selleks? Kas ma kunagi hakkan midagi tundma?
Tema buss tuli. I don't know what to say, to do, kiss goodbye? don't know..I guess,bye... Ta oli emotsionaalne ja tal oli valus. Küsisin kas võin kallistada aga ei, ta ei tahtnud ja läks ära bussile....See käis nii kähku..... Lonkisin oma bussijaama.... Telefon - küsis, kas olen juba bussil, kuna ma ei olnud, siis ütles, et ma oodaku.
Ma ei saa aru miks ta vabandas, et oli prick, et nii bussile jooksis. Nojah, tegelt tahtis saada vastuseid, sest ta ei saanud aru, miks. Ma ei osanud midagi eriti paremat öelda..Kuidas ikka seletad seda, et inimene on sulle kallis, hoolid temast väga, aga miski sus endas on puudu, mispärast ei saa suhet noh. Ei suuda suhet noh, tuim oled seest? Kui see seletus ei seleta seda, siis ma ei oska... Miks ma olen tuim? Ma ei tea... Ta ütles, et ta võiks ka minna lihtsalt, aga ta tahab siiski asjast aru saada, sest (muude asjade seas) tunne on, et ta ei ole midagi väga valesti teinud ja teda nagu karistatakse. Ma ei osanud midagi öelda....enamus ajast ei osanud ma midagi vastasta...põhifraas "ma ei tea".... Ma ei tea miks ma ei tunne midagi...ma ei tea miks ma ei suuda suhet aretada.....ma ei tea......ja kui see ei ole piisav, siis ma tõesti ei tea mida öelda.....
Bottom line - see kallis inimene on nüüd läinud mu elust... Ja respekteerides teise tundeid ja noh, elu fakte... Siis koos selle inimesega kadus ka paar teist kallist inimest, keda oleks tahtnud hoida alles... Fakk. FAKKKKKK.....
Kui keegi oleks tagasiteel üle sõitnud must, oleks paras olnud. Perse, miks ma lasin selle nii kaua kesta, kui juba esimesed märgid olid, et pole päris see.... Kartsin teda kaotada? Jah.....aga siiski... Egoism ei ole ilus.
Ma ei taha olla tundetu. Ma ei taha olla tuim. ....Tahan armuda...Tahan tunda kirge, kui must kinni hoitakse....Kasvõi valet kirge, seda mida tunda ei tohi, seda mida mõelda ei tohi, seda keda tahta ei tohi.... Aga vähemalt teaksin siis, et olen võimeline tundma......
...Nõme on olla.... Mõttetu tunne on.
Currently playing: Stereophonics "Maybe Tomorrow", "Since I Told You It's Over", "I'm Alright","I Miss You Now", "Rainbows and Pots of Gold"
Perse noh...keegi valutab hetkel.... Ja mina olen süüdi. Fakk noh....PERSE......
.................stereophonics lõikab korralikult sisse...nagu terav kööginuga......veristab
Sunday, April 02, 2006
Before Sunset.
….film on poole peal. Ei, ma ei jätnud pooleli, kuna kardan või ei suuda. Tegelikult lihtsalt tahtsin panna kirja, et mulle meeldib… Ma ei tea kas see on üldse hea film, nagu kvaliteedi või mille iganes mõttes. Aga mulle läheb see korda… See meenutab mulle midagi, see paneb mind õrnalt tundma midagi…. Seal on miski, mis mängib õigetel toonidel minuga….
Mõnus on vaadata neid rääkimas…. Ma tunnen selle mehe energiat. Tema tahtmist, tema valu, tema pettumust, tema valearmastust, tema lootust… Enamuse ajast on see naine selline, kellega nii väga ma ei taju sidet….välja arvatud vahel – näiteks kui ta räägib sellest, kui raske on saada inimestest üle, sest nad on oma detailides nii kordumatud….
Selle mehe seksuaalset energiat on ka tunda… Ta tahab olla naise lähedal, füüsiline. Ta tahab…. Hetkel näib, et rohkem kui naine…..???
Jätkan nüüd.
OH MY GOD. ….see naine räägib oma suhetest meestega nii, nagu ma tunnen….“..I don’t feel things for people any more…“…..oh my god…..krdi vastik vaadata kui halb ja ebatervislik see välja näeb……
See mees ei ole tegelikult ilus ju…Aga ta on kuidagi sexy…keha, see kuidas ta on…ma ei tea…. Ja seal on midagi erilist, kui ta tema toas istub….
Krt…film lõppes ära…fakk…ei noh…väga hea lõpp…..aga noh…….tead, I’m HUNGRY FOR MORE…
…Kehakeel on filmis omaette dialoog, mida on põnev jälgida… Kuidagi jube tuttav teatud asjades…
…Ma ei suuda otsustada kumb mängib paremini. Mees tundub nagu…see tõetruu ja ta shestid ja ta füüsis on nii…on nii seal ja kohal ja vastav…… Samas on naine nagu Naine, mängib ilusti oma rolli, kuni selgub, mis temas päriselt toimub… Ma ei tea…. Aga mida ma tean, on et ma seda veelkord vaatan…
Seal oleks nagu nii palju kilde mu minevikust ja olekust, kokku sulatatud nagu üheks suures puzzlepildiks...........Peab uuesti vaatama....Täna juba....
Mõnus on vaadata neid rääkimas…. Ma tunnen selle mehe energiat. Tema tahtmist, tema valu, tema pettumust, tema valearmastust, tema lootust… Enamuse ajast on see naine selline, kellega nii väga ma ei taju sidet….välja arvatud vahel – näiteks kui ta räägib sellest, kui raske on saada inimestest üle, sest nad on oma detailides nii kordumatud….
Selle mehe seksuaalset energiat on ka tunda… Ta tahab olla naise lähedal, füüsiline. Ta tahab…. Hetkel näib, et rohkem kui naine…..???
Jätkan nüüd.
OH MY GOD. ….see naine räägib oma suhetest meestega nii, nagu ma tunnen….“..I don’t feel things for people any more…“…..oh my god…..krdi vastik vaadata kui halb ja ebatervislik see välja näeb……
See mees ei ole tegelikult ilus ju…Aga ta on kuidagi sexy…keha, see kuidas ta on…ma ei tea…. Ja seal on midagi erilist, kui ta tema toas istub….
Krt…film lõppes ära…fakk…ei noh…väga hea lõpp…..aga noh…….tead, I’m HUNGRY FOR MORE…
…Kehakeel on filmis omaette dialoog, mida on põnev jälgida… Kuidagi jube tuttav teatud asjades…
…Ma ei suuda otsustada kumb mängib paremini. Mees tundub nagu…see tõetruu ja ta shestid ja ta füüsis on nii…on nii seal ja kohal ja vastav…… Samas on naine nagu Naine, mängib ilusti oma rolli, kuni selgub, mis temas päriselt toimub… Ma ei tea…. Aga mida ma tean, on et ma seda veelkord vaatan…
Seal oleks nagu nii palju kilde mu minevikust ja olekust, kokku sulatatud nagu üheks suures puzzlepildiks...........Peab uuesti vaatama....Täna juba....
Wednesday, March 22, 2006
in di muuvis.
Casanova jäi pooleli 50ndal minutil… ei suuda täna…lihtsalt ei suuda…. Ma ei tea miks. Notebook jäi pooleli 26ndal minutil, kui poisilt küsiti, kui palju raha ta teenib. Ka ei suuda……Persse noh. Ei suuda.
Ma ei nuta..ei, mitte selle pärast ei suuda… Aga valus on. Valus on teiste pärast.
Üritan nüüd vaadata madalama reitingu saanud filmi. Must Love Dogs.
…To be continued.
..7s minut…vaatan vaatan edasi…aga faking jama on. Booooring.
Mees on jama. Naine on kihvt. Elagu lahutatud naised! Elagu valus naised! Nad on palju ägedamad. Mehed on haledad.
..Täitsa haige…ma ei SUUDA vaadata filme, kus on piinlikud kohad… Totaalselt haige….Mis mul viga on…. Ma lihtsalt piinlikes kohtades panen pausi peale…kogun end veidi….ja kui on liiga hull, panen filmi edasi….. Haige….. Nõrk..
Paus. Paus. Paus. ..Ma suudan vaadata. Ma suudan. Ma pean. Paus. Paus.
Noh…armas film…Ühesõnaga, point on selles, et ka siis kui oled 40-aastane, lahutatud ning arvad, et rong on läinud. Ei, ikkagi on olemas uusi algusi.
Ja nüüd tuleb vaid välja mõelda, kuidas seda paska uskuma jääda…
Ma ei nuta..ei, mitte selle pärast ei suuda… Aga valus on. Valus on teiste pärast.
Üritan nüüd vaadata madalama reitingu saanud filmi. Must Love Dogs.
…To be continued.
..7s minut…vaatan vaatan edasi…aga faking jama on. Booooring.
Mees on jama. Naine on kihvt. Elagu lahutatud naised! Elagu valus naised! Nad on palju ägedamad. Mehed on haledad.
..Täitsa haige…ma ei SUUDA vaadata filme, kus on piinlikud kohad… Totaalselt haige….Mis mul viga on…. Ma lihtsalt piinlikes kohtades panen pausi peale…kogun end veidi….ja kui on liiga hull, panen filmi edasi….. Haige….. Nõrk..
Paus. Paus. Paus. ..Ma suudan vaadata. Ma suudan. Ma pean. Paus. Paus.
Noh…armas film…Ühesõnaga, point on selles, et ka siis kui oled 40-aastane, lahutatud ning arvad, et rong on läinud. Ei, ikkagi on olemas uusi algusi.
Ja nüüd tuleb vaid välja mõelda, kuidas seda paska uskuma jääda…
Wednesday, March 15, 2006
James Blunt on süüdi.
Igast mõtted tulevad pähe. See aeg on käes. Ammu. Mõttelennu aeg. Ei noh, ma tean, et neid tuleb taras kinni hoida, aga seal, selle aia sees, lippavad nad vabalt... Usu mind, nagu noored vasikad, vaata, nii palju on neil jõudu ja usinust.
James Blunt on süüdi.
Currently playing: James Blunt
James Blunt on süüdimatult süüdi.
Kuulsin telekast "Wise men" laulu...või noh videot. See tõi mingid tunded või mälestused kuskilt esile. Veidi mahajäetud asjad. Mingi aeg tagasi arvasin, et olen Joesse armunud. Vot see tuli meelde. Need tunded ja mõtted.
Kas ma teen hetkel õiget asja. Kas ma tunnen õigeid asju. Kas ma peaks üldse sinna laskuma. Veidi hilja on lihtsalt asju tagasi omale kohale panna. Asjad ei saa kunagi enam nii olema, kui enne. Hetkel ei tea, kas see on hea või halb, aga kole kahtlus on, et halb.
Ma tean, et ette mõelda ei ole kasulik. Ei ole mõtet. Olgu, ma ei mõtle ette vaid lähen vooluga kaasa - tegutsemistes. Aga ma ei saa oma saba-sarvi-kapju koos hoida...tara taga. Okastraat on otsas.
Kaks inimest korraga saavad ka meeldida. Ma tean seda. Kahest inimesest korraga saab ka hoolida. Ma tean seda samuti. Kui ma vaid seda teist inimest selle esimese tõttu ei kaotaks. Palun!!! Asi ei ole ju ühe või teise valimises. Või kaotasin tegutsemisega juba mõlemad? Tõenäoliselt läheb Joe nii palju korda seepärast, et meenutab neid inimesi mingil määral, kes mul Eestis on. Ja ta on selline lihtne. Ning mul ei ole ju sõpru siin. Fakk, ma ei taha seda inimest kaotada. Matt'i ka ei tahaks kaotada. Boulinit ka mitte, aga sinna rajale olen ma juba astunud.
Hetkel ei ole ma üldse kindel, kas see on hea mõte. Tegelikult olen ma veendunud, et halb. Kas saab rohkem erinevad üldse olla?
Ah...mis ma sellest mõtlen... Ei tasu. Homme saab asju selgemaks. Naljakas, et ma tahan minna restosse, aga kardan näidata välja, et olen suhtes. Kas ma häbenen? Kas ma ei ole kindel asjas? Kas ma loodan millelegi muule? Tõenäoliselt vist 'jah' kõigele, sest muidu ju käituks ja mõtleks teistmoodi.
On see midagi, mida ma oodanud ja tahtnud olen. Kas kuulata ainult keha keelt? Keha ütles ju mitte väga ammu kellegi teise kaisuski, et jah, jah, jah! Valetas raisk. Ei olnud midagi nii õige see asi.
Mõtted hüppavad ringi nagu kiimased munapühajänkud. Muusika taktis...või siis tegelt muusikast väljas, sest James Blunt ei laula kiiresti - Goodbye My Lover.
...Ta ei kuula isegi minu muusikat. ..või noh, kuulab, sest ta on kõndiv i-pod, 60Gb, aga näiteks eelistab mingit muud....tantsib ja naudib house'i.... oeh...muusika...minu hinge palsam... Ja ta ei loe. Tõenäoliselt saab meil väga kähku otsa jutt... Vean kihla kolme apelsini peale...
Lähen magan ja mõtlen vähem. Loen ja mõtlen vähem. Jah!
James Blunt on süüdi.
Currently playing: James Blunt
James Blunt on süüdimatult süüdi.
Kuulsin telekast "Wise men" laulu...või noh videot. See tõi mingid tunded või mälestused kuskilt esile. Veidi mahajäetud asjad. Mingi aeg tagasi arvasin, et olen Joesse armunud. Vot see tuli meelde. Need tunded ja mõtted.
Kas ma teen hetkel õiget asja. Kas ma tunnen õigeid asju. Kas ma peaks üldse sinna laskuma. Veidi hilja on lihtsalt asju tagasi omale kohale panna. Asjad ei saa kunagi enam nii olema, kui enne. Hetkel ei tea, kas see on hea või halb, aga kole kahtlus on, et halb.
Ma tean, et ette mõelda ei ole kasulik. Ei ole mõtet. Olgu, ma ei mõtle ette vaid lähen vooluga kaasa - tegutsemistes. Aga ma ei saa oma saba-sarvi-kapju koos hoida...tara taga. Okastraat on otsas.
Kaks inimest korraga saavad ka meeldida. Ma tean seda. Kahest inimesest korraga saab ka hoolida. Ma tean seda samuti. Kui ma vaid seda teist inimest selle esimese tõttu ei kaotaks. Palun!!! Asi ei ole ju ühe või teise valimises. Või kaotasin tegutsemisega juba mõlemad? Tõenäoliselt läheb Joe nii palju korda seepärast, et meenutab neid inimesi mingil määral, kes mul Eestis on. Ja ta on selline lihtne. Ning mul ei ole ju sõpru siin. Fakk, ma ei taha seda inimest kaotada. Matt'i ka ei tahaks kaotada. Boulinit ka mitte, aga sinna rajale olen ma juba astunud.
Hetkel ei ole ma üldse kindel, kas see on hea mõte. Tegelikult olen ma veendunud, et halb. Kas saab rohkem erinevad üldse olla?
Ah...mis ma sellest mõtlen... Ei tasu. Homme saab asju selgemaks. Naljakas, et ma tahan minna restosse, aga kardan näidata välja, et olen suhtes. Kas ma häbenen? Kas ma ei ole kindel asjas? Kas ma loodan millelegi muule? Tõenäoliselt vist 'jah' kõigele, sest muidu ju käituks ja mõtleks teistmoodi.
On see midagi, mida ma oodanud ja tahtnud olen. Kas kuulata ainult keha keelt? Keha ütles ju mitte väga ammu kellegi teise kaisuski, et jah, jah, jah! Valetas raisk. Ei olnud midagi nii õige see asi.
Mõtted hüppavad ringi nagu kiimased munapühajänkud. Muusika taktis...või siis tegelt muusikast väljas, sest James Blunt ei laula kiiresti - Goodbye My Lover.
...Ta ei kuula isegi minu muusikat. ..või noh, kuulab, sest ta on kõndiv i-pod, 60Gb, aga näiteks eelistab mingit muud....tantsib ja naudib house'i.... oeh...muusika...minu hinge palsam... Ja ta ei loe. Tõenäoliselt saab meil väga kähku otsa jutt... Vean kihla kolme apelsini peale...
Lähen magan ja mõtlen vähem. Loen ja mõtlen vähem. Jah!
Saturday, March 11, 2006
Status quo.
Kuidagi on valus seest. Täpselt aru ei saa millest. Tühjusest? Sellest, et JÄLLE läks nii? Ma ei tea….
Jälle on nii, et ma ei tunne midagi. Jälle on inimene tegelikult ju väga tore, armas ja hea. Aga mida ei ole, seda ei ole. Ega tulegi – nagu elu on näidanud.
Aga nüüd ma mässisin end natuke liiga sisse… Oleks pidanud vist distantsi hoidma, sest sellega võin kaotada rohkem kui ühe inimese. Aga mis tehtud, see tehtud. Muuda midagi ei saa, ega ole mõtet ka soovida. Räägitakse, et iga asi on millekski hea, huvitav milleks see siis hea on?
Ei läinud lõpuni esimese korraga. Ma tean ju mis siis saab, kui lähen – siis ütlen head-aega ja kõnnin. Minema. …Väga vähe jäi muidugi puudu… Mõlemast vist?
Ma ei tea nüüd mida teha. Kõik mu …iseärasused (?) löövad välja. Tahaks minema joosta, tahaks kõik seljataha jätta, tahaks mitte kunagi enam kontakti selle maailma ja kõige sinna juurde kuuluvaga, kaasaarvatud Tema, mitte enam omada. Minu ärajooksu programm on käivitunud. Ma tean, et ajuga suudan seda kinni hoida, aga kas ma ka tahan? ..Jälle ma ei tunne midagi…. Võiks ju? Inimene on väärt tunnet, aga ju siis mina ei ole väärt seda tundma…
Kas ma ei armu kunagi enam? …ju siis oli see mingi lapse-/noorpõlve diagnoos – armumisvõimeline….nii kui vanust üle kahekümne, nii sai otsa…
Äkki ei taha ma enam seda pikka teed käia, kus meeldimisest ja kiindumusest saab ükskord armastus…. Võtab aega umbes pool aastat näitas elu. Tagajärjed võtavad aega väga palju rohkem. (Ei, ma ei kahetse midagi!)
Mis mul kurat viga on?
Jälle on nii, et ma ei tunne midagi. Jälle on inimene tegelikult ju väga tore, armas ja hea. Aga mida ei ole, seda ei ole. Ega tulegi – nagu elu on näidanud.
Aga nüüd ma mässisin end natuke liiga sisse… Oleks pidanud vist distantsi hoidma, sest sellega võin kaotada rohkem kui ühe inimese. Aga mis tehtud, see tehtud. Muuda midagi ei saa, ega ole mõtet ka soovida. Räägitakse, et iga asi on millekski hea, huvitav milleks see siis hea on?
Ei läinud lõpuni esimese korraga. Ma tean ju mis siis saab, kui lähen – siis ütlen head-aega ja kõnnin. Minema. …Väga vähe jäi muidugi puudu… Mõlemast vist?
Ma ei tea nüüd mida teha. Kõik mu …iseärasused (?) löövad välja. Tahaks minema joosta, tahaks kõik seljataha jätta, tahaks mitte kunagi enam kontakti selle maailma ja kõige sinna juurde kuuluvaga, kaasaarvatud Tema, mitte enam omada. Minu ärajooksu programm on käivitunud. Ma tean, et ajuga suudan seda kinni hoida, aga kas ma ka tahan? ..Jälle ma ei tunne midagi…. Võiks ju? Inimene on väärt tunnet, aga ju siis mina ei ole väärt seda tundma…
Kas ma ei armu kunagi enam? …ju siis oli see mingi lapse-/noorpõlve diagnoos – armumisvõimeline….nii kui vanust üle kahekümne, nii sai otsa…
Äkki ei taha ma enam seda pikka teed käia, kus meeldimisest ja kiindumusest saab ükskord armastus…. Võtab aega umbes pool aastat näitas elu. Tagajärjed võtavad aega väga palju rohkem. (Ei, ma ei kahetse midagi!)
Mis mul kurat viga on?
Friday, March 10, 2006
Soovitav on hüpata pea ees.
...Being John Malkovich oli väga hea. .........pool filmi Walk The Line'ist oli ka väga hea.... teine pool ei ole halb, aga mul lihtsalt ei ole seda. ....järgmine kord kui on hirm - hirm millegi ees, millega arvestanud pole segunend frustratsiooniga saamatajäänu pärast, siis tean, et tuleb hüpata pea ees ning võtta vastu pakutu. See võib olla väga hea. Täiesti juhuslikult.
Mul on hirm. Konkreetne kartus minna, küsida ja saada. Ma kardan homme minna ustele koputama ja nõudma. Kardan. See ei ole iseenesest väga keeruline. Pealegi on siin linnas mustmiljon inimest, nii et ununen kohe. Aga ma ikkagi kardan. Võib-olla kuna mul on ootused. Suured ootused. Aga iseenda elus ma vihkan ootusi. Ma ei kannata kui kellelgi on minu suhtes mingid ootused....ning nüüd on minul iseenda ja homse suhtes ootused. ..Mul on hirm.
Peaksin vist pea ees hüppama.....jah, ma tean seda. Aga kas mul see ka homme, 5 meetrit ustest, samuti meeles on?
Ootame, vaatame.
Nagunii läheb elu jällegi nii, nagu arvanud ei ole. Klassika. Isegi mitte seiklus ega action ega thriller ega erootika ega romantika ega komöödia, vaid puhas klassika.
Mul on hirm. Konkreetne kartus minna, küsida ja saada. Ma kardan homme minna ustele koputama ja nõudma. Kardan. See ei ole iseenesest väga keeruline. Pealegi on siin linnas mustmiljon inimest, nii et ununen kohe. Aga ma ikkagi kardan. Võib-olla kuna mul on ootused. Suured ootused. Aga iseenda elus ma vihkan ootusi. Ma ei kannata kui kellelgi on minu suhtes mingid ootused....ning nüüd on minul iseenda ja homse suhtes ootused. ..Mul on hirm.
Peaksin vist pea ees hüppama.....jah, ma tean seda. Aga kas mul see ka homme, 5 meetrit ustest, samuti meeles on?
Ootame, vaatame.
Nagunii läheb elu jällegi nii, nagu arvanud ei ole. Klassika. Isegi mitte seiklus ega action ega thriller ega erootika ega romantika ega komöödia, vaid puhas klassika.
....
Persse noh. Brokeback mountainit ei saanud vaadata…hispaaniakeelne. Persse noh.
Mis ma nüüd teen…art-filme on küll piisavalt…aga miski ei sobi nagu. Mitte et nad poleks väärtuslikud – on küll - , aga hingeseisund kuidagi selline, et mitte midagi ei sobi. Isegi muusikas on halb rahulduda….ühtegi pala lõpuni ei kuula.
Rahutus. Või pigem siis juba tühjus. Rahulolematus? Ebakindlus?...Või lihtsalt see, et mitte faking sittagi ilusat ei ole? Midagi ilusat, mis oleks kindel. Kasvõi natukene. Näiteks hea töökoht, näiteks sõbrad, näiteks….okei….palju palutud, aga keegi, kes paneks kaks kätt ümber ja tõmbaks mind hästi lähedale ning hoiaks tugevalt.
Sõpradest täitsa piisaks. Aga sõbrad on Eestis. See on eriline, kui ei tee absoluutselt mitte midagi ning sigalahe on koos olla. Lihtsalt ajad mingit loba suust välja ja tunned, et igasugused võitlused ja jääpurustused on ammu läbi – kõik on nii hea, tuttav ning mõistetav. Lihtne on olla lihtsalt Ise.
Järgmine katse. Panen mingi filmi peale. Kuidagi läheb ehk ikka kui kuidagi ei lähe. Homme on jälle uus päev.
Mis ma nüüd teen…art-filme on küll piisavalt…aga miski ei sobi nagu. Mitte et nad poleks väärtuslikud – on küll - , aga hingeseisund kuidagi selline, et mitte midagi ei sobi. Isegi muusikas on halb rahulduda….ühtegi pala lõpuni ei kuula.
Rahutus. Või pigem siis juba tühjus. Rahulolematus? Ebakindlus?...Või lihtsalt see, et mitte faking sittagi ilusat ei ole? Midagi ilusat, mis oleks kindel. Kasvõi natukene. Näiteks hea töökoht, näiteks sõbrad, näiteks….okei….palju palutud, aga keegi, kes paneks kaks kätt ümber ja tõmbaks mind hästi lähedale ning hoiaks tugevalt.
Sõpradest täitsa piisaks. Aga sõbrad on Eestis. See on eriline, kui ei tee absoluutselt mitte midagi ning sigalahe on koos olla. Lihtsalt ajad mingit loba suust välja ja tunned, et igasugused võitlused ja jääpurustused on ammu läbi – kõik on nii hea, tuttav ning mõistetav. Lihtne on olla lihtsalt Ise.
Järgmine katse. Panen mingi filmi peale. Kuidagi läheb ehk ikka kui kuidagi ei lähe. Homme on jälle uus päev.
Saturday, February 18, 2006
Pseudodarwinism: Saar.
Oletame on on üks üksik saar. Kogemata satub sinna teatud hulk isuäratavaid mehi. Ütleme, et 10. Ja üks naine. Oletame, et mitte nii väga ilus, aga selline keskmine matsakas pala. Võin kihla vedada, et alguses mehed vaatavad veidi kõveralt, aga hiljem hakkab see naine kõigile meeldima....vähem või rohkem, aga kõigile ning keegi ei pea teda mitte-ihaldusväärseks. No ja kui siis lõpuks, näiteks aasta pärast, satub abi ning kõik transporditakse reaalsesse maailma...reaalsesse maailma kus on reaalsed inimesed, siis see naine kaotab oma erilise staatuse nende silmis, sest päris elus, meres on sigapalju rohkem kalu.
Eksju. Kõik nõus?
Kui nüüd tegelikult distantsilt võtta lahti enda tunded ja mõtted, siis....ma faking ei tunne midagi kellegi vastu. Persse. Mõtlesin enda kellestki huvituma, sest lihtsalt nende väheste valikute seas, olid need parimad. Joe - the best choice, muidugi ka kõige turvalisem, kellest mõelda, sest ta ei lähe arvesse. Boulin, väga kallis inimene lihtsalt. Baptiste - lihtsalt mingil määral veidi köitev. Aga noh mõtlesin end Joest huvituma peamiselt...ja olin vahepeal juba väga kaotsis... Mis see aga tegelikult oli? Tegelikult oli see Saar.
Täna oli viimane tööpäev. Ja LOOMULIKULT ma igatsen neid inimesi KOHUTAVALT taga. Juba. Kuigi veel ei ole nii reaalselt tajunu, et ei näegi neid iga jumala tööpäev kogu aeg. Ei saagi enam nalja visata, nad ei teegi mu meelt rõõmsaks. Pean edasi liikuma omapead. Okei, elu on selline. Sisemus karjub, sest mul oli niiiiiivõrd tore. Need inimesed armastasid mind täiega, ma olin nende lemmik. See kuidas ma nende silmist iseendale vastu peegeldasin oli lihtsalt ilus - ma polnud kaua kaua tundnud nii.
Eks kõik need emotsioonid ja fakt, et mul siin kedagi tegelikult ei ole, ärgitasid fantaasiat. Tõsiasi on, et ma ei ole armunud. Ma igatsen lihtsalt veidi lähedust, hoolitsust, soojust ja eks kujutlusvõime aitab välja neil hetkedel.
Eile inimesed viskasid igast nalja ja rääkisime, et täna peab dringile minema ning tähistama. Tegelikkus näeb välja nii, et vahin kodus telekat. ...Mis iseenesest on ju tore. Mulle meeldib telekat vahtida...ebaproduktiivne, võltsemotsioonidega tegevus. Mida veel tahta? ...Samas on kurb ka. Või pigem kahju. Aga ma ei tea millest. ....ju siis inimestest lahkumisest. I'm on my own again.
Vähemalt sain korralikud Head-aegad. Joe tegi kalli ja soovis kõike paremat jne. Anphia ütles, et oli tore ja nad hakkavad igatsema mu naeratust ning anna endast teada. Muud head-aegad. Boulin, kes oli väsinud ja eile peol käinud, tuli head-aega ütlema (nii palju siis sellest lubatud dringile minemisest) ja ajas mingit mula, et tal on issued in the head kui norisin dringijutuga. Mis asi see veel oli? Ma lihtsalt tahtsin sõber olla, mitte abielluda!!! :) Tundub, et ta hoolib minust väga......pole viga, hoolin temast ka väga, väga, väga palju. Kuradi kahju, kui ta mind aga ainult naisena nüüd näeb, mitte sõbrana. Siis olen küll kurb. Ma ei taha teda kaotada.
Varitsesin hetke, kus kedagi köögis ei olnud ja jätsin lauale kirja ning selle kokaraamtu, mis igast juttu täis sodisin. Hiljem hiilisin mööda :), Chef naeris ja ütles aitäh. Mul isegi hetkel suur naeratus näol kui mõtlen sellele. ....Päris osav kink oli. Loodan, et kogu köök saab seda lugeda, ja et nad viitsivad mu käekirja lugeda ning kogu raamatu läbi vaadata. Enne minekut kutsust köögist läbi ja jootis kaks pitsi vaniljeviina sisse. "Alright, the cheapest date in the world, let's get it on!" :) ...Oh ma igatsen neid täielikult segaseid tüüpe.
Aga - let's move on. I need a life.
Eksju. Kõik nõus?
Kui nüüd tegelikult distantsilt võtta lahti enda tunded ja mõtted, siis....ma faking ei tunne midagi kellegi vastu. Persse. Mõtlesin enda kellestki huvituma, sest lihtsalt nende väheste valikute seas, olid need parimad. Joe - the best choice, muidugi ka kõige turvalisem, kellest mõelda, sest ta ei lähe arvesse. Boulin, väga kallis inimene lihtsalt. Baptiste - lihtsalt mingil määral veidi köitev. Aga noh mõtlesin end Joest huvituma peamiselt...ja olin vahepeal juba väga kaotsis... Mis see aga tegelikult oli? Tegelikult oli see Saar.
Täna oli viimane tööpäev. Ja LOOMULIKULT ma igatsen neid inimesi KOHUTAVALT taga. Juba. Kuigi veel ei ole nii reaalselt tajunu, et ei näegi neid iga jumala tööpäev kogu aeg. Ei saagi enam nalja visata, nad ei teegi mu meelt rõõmsaks. Pean edasi liikuma omapead. Okei, elu on selline. Sisemus karjub, sest mul oli niiiiiivõrd tore. Need inimesed armastasid mind täiega, ma olin nende lemmik. See kuidas ma nende silmist iseendale vastu peegeldasin oli lihtsalt ilus - ma polnud kaua kaua tundnud nii.
Eks kõik need emotsioonid ja fakt, et mul siin kedagi tegelikult ei ole, ärgitasid fantaasiat. Tõsiasi on, et ma ei ole armunud. Ma igatsen lihtsalt veidi lähedust, hoolitsust, soojust ja eks kujutlusvõime aitab välja neil hetkedel.
Eile inimesed viskasid igast nalja ja rääkisime, et täna peab dringile minema ning tähistama. Tegelikkus näeb välja nii, et vahin kodus telekat. ...Mis iseenesest on ju tore. Mulle meeldib telekat vahtida...ebaproduktiivne, võltsemotsioonidega tegevus. Mida veel tahta? ...Samas on kurb ka. Või pigem kahju. Aga ma ei tea millest. ....ju siis inimestest lahkumisest. I'm on my own again.
Vähemalt sain korralikud Head-aegad. Joe tegi kalli ja soovis kõike paremat jne. Anphia ütles, et oli tore ja nad hakkavad igatsema mu naeratust ning anna endast teada. Muud head-aegad. Boulin, kes oli väsinud ja eile peol käinud, tuli head-aega ütlema (nii palju siis sellest lubatud dringile minemisest) ja ajas mingit mula, et tal on issued in the head kui norisin dringijutuga. Mis asi see veel oli? Ma lihtsalt tahtsin sõber olla, mitte abielluda!!! :) Tundub, et ta hoolib minust väga......pole viga, hoolin temast ka väga, väga, väga palju. Kuradi kahju, kui ta mind aga ainult naisena nüüd näeb, mitte sõbrana. Siis olen küll kurb. Ma ei taha teda kaotada.
Varitsesin hetke, kus kedagi köögis ei olnud ja jätsin lauale kirja ning selle kokaraamtu, mis igast juttu täis sodisin. Hiljem hiilisin mööda :), Chef naeris ja ütles aitäh. Mul isegi hetkel suur naeratus näol kui mõtlen sellele. ....Päris osav kink oli. Loodan, et kogu köök saab seda lugeda, ja et nad viitsivad mu käekirja lugeda ning kogu raamatu läbi vaadata. Enne minekut kutsust köögist läbi ja jootis kaks pitsi vaniljeviina sisse. "Alright, the cheapest date in the world, let's get it on!" :) ...Oh ma igatsen neid täielikult segaseid tüüpe.
Aga - let's move on. I need a life.
Monday, February 06, 2006
Not all things are meant to be.
...Igat asja, mida me tahame, me ei saa. See on üks neist asjadest. ..Kui raske seda ka tunnistada oleks. Lihtne on leppida sellega, et ma ei saa uusi riideid ja jalanõusid, lihtne on leppida sellega, et ma ei saa reisida igale poole kuhu tahaksin, või et ma ei saa lubada endale kõiki neid asju, mida hing ihaldab. Peaaegu võimatu tundub mõnikord leppida sellega, et ma ei saa seda inimest, keda tahaksin. Mingil imelikul kombel on inimene täiesti teistsugune tahtmine kui auto, maja, saapad. Samas on see ka ju lihtsalt midagi, mida ihaldada. Pean leppima, et ei saa teda, nii nagu lepin sellega, et mu elus ei ole nii palju teisi asju mida tahaksin.
See on lihtsalt üks neist asjadest, mida ma ei saa. Lepi sellega, Maire. Tao see endale pähe. Sa lihtsalt ei saa seda. Mis sest, et inimesena oled mulje jätnud ja meeldid..INIMESENA. Aktsepteeri fakti, et kõik asjad ei ole lihtsalt sinu jaoks. See on üks neist. See on lihtsalt üks neist asjadest, mida sa ei saa!
Move on!
See on lihtsalt üks neist asjadest, mida ma ei saa. Lepi sellega, Maire. Tao see endale pähe. Sa lihtsalt ei saa seda. Mis sest, et inimesena oled mulje jätnud ja meeldid..INIMESENA. Aktsepteeri fakti, et kõik asjad ei ole lihtsalt sinu jaoks. See on üks neist. See on lihtsalt üks neist asjadest, mida sa ei saa!
Move on!
Thursday, January 26, 2006
Ilma head-aegata.
Currently playing: George Michael "I Can't Make You Love Me"
Yeah...ma ei saa panna Sind tundma midagi, mida Sa ei tunne. Sa ei saa panna oma südant tundma, midagi, mida Su süda ei tunne.
Jälle olen ilma head-aegata. Aitäh. ...Ma mõistan. See on ainuke asi, mis hoiab aru kõige paremini peas. Naeruväärne ju, et rõõmustan madalama töö pärast rohkem. Nii ei tohiks asi üldse olla.....või vähemalt, nii on asi siis kui midagi kahtlast on toimumas. Enda sees. Minu sees.
Ma ei ole pime. Ma näen pilke. Neid pilke, mis meestel ikka on. Vaatavad naisi. Kui huvitatud, siis vaatavad kohe kindlasti...mingi tegevuse käigus automaatselt silmad rändavad vastavas suunas. Samas ei tähenda see eriti palju. See on Loodus.
Ma väga rumal ka ei ole oma arust. Veidi nihkes vahest, aga lausa idiootne mitte. Ma saan aru, et ma meeldin. Aga see ka ei tähenda midagi erilist. Inimesed ikka meeldivad. Kui suhtes ollakse, siis ikka juhtub, et just kõige toredamad inimesed ronivad su ellu. Mitte mingil juhul ei toimu sellist liikumist vallalisena. Ka see on Loodus. Eriti on see meestemaailma Loodus. Või loomulikkus, et inimesed meeldivad. Või hoopis loomalikkus?
Aga kogu selle ratsionaliseeringu käigus, ei saa ma ometi kuidagi end pöörata sellesse usku, mis takistaks köögist eemale hoidmas. Mis ei teeks mind naeruväärselt õnnelikuks sellise näruse asja pärast, nagu võimalus waitressi tööst alla laskuda ja olla commi (tõlge: istuda köögis). Asi on natuke pahasti. Pahasti minu jaoks, mitte tema jaoks. Tema jaoks on kõik korras. Kodus kõik korras ja tööl kõik tore....
Ja ma olen ilma head-aegata. Ehk siis....mingil määral on huvitatuse üks baromeetritest see, kuidas inimesed lahkuvad sellest keskkonnast, kus oled sina. Kas nad viivitavad, kas nad teevad juttu, kas nad pööravad ekstra tähelepanu, või kas nad vähemalt ütlevad sulle personaalselt head-aega.
Ma olen ilma head-aegata. ...See ei ole esimene kord. ...Mitte ka viimane.
Hea meelega ei tahaks ma seda uskuda, ega omaks võtta...aga see tuleb sellest faktorist, kui tähtis keegi kellelegi on...ehk mis/kes meeles mõigub. ...ehk siis teisisõnu mina seal ei domineeri. Raudselt. ....kui see raud vaid roostetakski....aga ei....
...Ja kui ma mõnikord saan head-aega...siis saan grupiheadaega... Selle, mis saavad kõik. Ei ole ma mingilgi määral eriline. ...Kuigi mõnikord..töö ajal...tundub nii... Aga see tundub vaid...See vaid tundub nii, et ta iga kord, kui ma midagi oma sõnadega kommenteerin või teravat kildu panen, et ta naeratab, ja et talle see meeldib...... Teeme nii, et see ka lihtsalt tundub sedamoodi.
Peaks töökoha ära vahetama...Kiiremas korras. It's not worth it.
Currently playing: G. Michael "Praying for time"
Yeah...ma ei saa panna Sind tundma midagi, mida Sa ei tunne. Sa ei saa panna oma südant tundma, midagi, mida Su süda ei tunne.
Jälle olen ilma head-aegata. Aitäh. ...Ma mõistan. See on ainuke asi, mis hoiab aru kõige paremini peas. Naeruväärne ju, et rõõmustan madalama töö pärast rohkem. Nii ei tohiks asi üldse olla.....või vähemalt, nii on asi siis kui midagi kahtlast on toimumas. Enda sees. Minu sees.
Ma ei ole pime. Ma näen pilke. Neid pilke, mis meestel ikka on. Vaatavad naisi. Kui huvitatud, siis vaatavad kohe kindlasti...mingi tegevuse käigus automaatselt silmad rändavad vastavas suunas. Samas ei tähenda see eriti palju. See on Loodus.
Ma väga rumal ka ei ole oma arust. Veidi nihkes vahest, aga lausa idiootne mitte. Ma saan aru, et ma meeldin. Aga see ka ei tähenda midagi erilist. Inimesed ikka meeldivad. Kui suhtes ollakse, siis ikka juhtub, et just kõige toredamad inimesed ronivad su ellu. Mitte mingil juhul ei toimu sellist liikumist vallalisena. Ka see on Loodus. Eriti on see meestemaailma Loodus. Või loomulikkus, et inimesed meeldivad. Või hoopis loomalikkus?
Aga kogu selle ratsionaliseeringu käigus, ei saa ma ometi kuidagi end pöörata sellesse usku, mis takistaks köögist eemale hoidmas. Mis ei teeks mind naeruväärselt õnnelikuks sellise näruse asja pärast, nagu võimalus waitressi tööst alla laskuda ja olla commi (tõlge: istuda köögis). Asi on natuke pahasti. Pahasti minu jaoks, mitte tema jaoks. Tema jaoks on kõik korras. Kodus kõik korras ja tööl kõik tore....
Ja ma olen ilma head-aegata. Ehk siis....mingil määral on huvitatuse üks baromeetritest see, kuidas inimesed lahkuvad sellest keskkonnast, kus oled sina. Kas nad viivitavad, kas nad teevad juttu, kas nad pööravad ekstra tähelepanu, või kas nad vähemalt ütlevad sulle personaalselt head-aega.
Ma olen ilma head-aegata. ...See ei ole esimene kord. ...Mitte ka viimane.
Hea meelega ei tahaks ma seda uskuda, ega omaks võtta...aga see tuleb sellest faktorist, kui tähtis keegi kellelegi on...ehk mis/kes meeles mõigub. ...ehk siis teisisõnu mina seal ei domineeri. Raudselt. ....kui see raud vaid roostetakski....aga ei....
...Ja kui ma mõnikord saan head-aega...siis saan grupiheadaega... Selle, mis saavad kõik. Ei ole ma mingilgi määral eriline. ...Kuigi mõnikord..töö ajal...tundub nii... Aga see tundub vaid...See vaid tundub nii, et ta iga kord, kui ma midagi oma sõnadega kommenteerin või teravat kildu panen, et ta naeratab, ja et talle see meeldib...... Teeme nii, et see ka lihtsalt tundub sedamoodi.
Peaks töökoha ära vahetama...Kiiremas korras. It's not worth it.
Currently playing: G. Michael "Praying for time"
Sunday, January 15, 2006
Niru.
Currently playing – Chris Pierce
Aega ei ole…ei ole aega, et elada nii nagu soov on pisidetailides. Suure plaaniga on kergem. Aga pisidetailides…nendes elu põhiasjades, sest pisidetailid annavad elule selle värvi ja maitse, mis meelde jääb ning loeb, neis ei saa end väljendada.
Midagi on korrast ära ka. Või kui mitte korrast ära, siis igatahes teisiti kui enne. Võib-olla on patareid tühjaks saamas. Need patareid, mida vitamiinidega laadida ei saa. Tavaliselt on see aru saada sellest, et naeratada ja inimesi välja kannatada ei jõua enam nii palju kui enne. Vist on vaja veidi armastust…
Või seda…kuidas seda nüüd öeldaksegi…appreciation? Tegelikult võiks keegi ikkagi veidi veidi hoolida ja armastada. Kasvõi ainult seda esimest asja. Aga kandidaate selleks pole, aega ka mitte, nii et asi ei ole eriti julgustav. Pean mingi muu vahendi leidma…. Muusika oleks hea valik, kuid ka selleks ei ole võimalust hetkel…. Raamat? Jah, aga ka sama mure, mis muusikaga…
Niisiis on vaja ikka kuidagi esimesest võimalusest omale midagi tekitada. Või noh, ei ole vaja, aga tõenäoliselt fantaasia, kujutlusvõime, üksindus ja loom minus teevad seda ise. Valikuid võimalikeks kandidaatideks väga palju ei ole. Kolm täpsemalt öeldes.
Esimene ja kõige ebatõenäolisem on Babtiste, sommeljee. Pikk poiss, suhteliselt kena, väga hea keha ning rühiga ja igal juhul šarmantne. Aga kahjuks prantslane…mis teeb absoluutselt ebahuvitavaks ja mitte väga atraktiivseks valikuks. Pealegi puudub tal see musta huumori teravus….vist..või noh midagi, mis teeks ta „with an edge“… Ühesõnaga kui ma mees oleks, siis saaksin öelda õigustatult, et mul lihtsalt ei tõuse ta peale, kuid täis peaga paneks küll taha korra või paar.
Boualem..väike alžeeria kurat. Ehk teisisõnu meie eelroa kokk. Mitte väga pikk, täpsemalt minu kasvu. Laiuses ka – veidi oma ideaalsest kaalust väljas. Aga erinevalt minust ei avalda see tema välimusele mitte mingit kahjustavat mõju, ta on ikkagi ligitõmbav, kena, nagu väike kurat silmad sädemeid pildumas. Loomulikult on tal temperament väga teistsugune, mispärast ta ei sobi ka mingiks paaritumislaadseks tegevuseks. Ta temperament, mis mõnikord kõvasti välja lööb, ehmatab – kuigi enamuse ajast on ta lihtsalt pagana armas ja tore inimene. Nauding on teda jälgida, kui ta tööd teeb. Ta grimasse, laulmist, kirge ja kõike muud, millest inimene koosneb. Aga ta ei ole valikuks, vaid vaatlemiseks.
No ja siis see kõige tõenäolisem…kelle pärast vist mul iseendaga jama võib tulla. Mitte temaga, vaid iseendaga jama. Temaga ei saa jama tulla, sest tema on kinni. Nii kinni kui üldse keegi kinni saab olla – ehk siis pikaajalises suhtes ning minu arust mitte üldse ka petmist arvestav ega võimalusi otsiv. Meet Joe. Ehk siis meie köögi enam-vähem ainus minu temperamendile sarnasem inimene, teisisõnu britt. Kena on ta…liiga kena näost. Minust veidi pikem, aga mitte palju. Heas vormis, ehk siis mina olen vormist väga väljas võrreldes temaga - alati peab kellegagi võrdlema. Kahe koleda tätoveeringuga, mille võib andeks anda, sest need on väga noorelt tehtud. Heledad juuksed, mida eriti palju ei ole, sest need on liiga lühikesed. Aga ka see miinus ei tööta väga hästi, sest ta meeldib mulle. Ja seda kahjuks natuke rohkem, kui vaja on.
Igat nädalat alustan sellega, et saan aru, et ma ei koti teda ju tegelikult – ma lihtsalt üks waitress, kes on sealsamas tööl, kus ka tema. Nädala lõpetan sellega, et mõistan kuidas ma ikka saan veidi rohkem tähelepanu kui teised ning meie läbisaamine on hea. Kuigi üritan endale öelda, et see tuleneb faktist, et enamus ei ole eriti inglise keelt rääkivad… Ah ma ei tea… ma ei tea… Võib-olla teaksin, kui kohtaksin teda väljaspool tööd…
Oot, tegelikult ma olen teda väljaspool Don’i väravaid näinud. See juhtus ühel tavalisel tööpäeval, kui mind peldikuid küürima pandi koos Christophiga ning me siis varem koju saime. Kuidagi läks nii, et Joega ühel ajal astusin välja, metroo poole. Nagu tavaliselt ei osanud ma mitte millestki rääkida… Aga kuidagi õnneks rääkisime, kes kus elab… see oli ka kõik. Ühesõnaga, kui seal midagi oleks olnud, siis oleks ka juttu kauemaks jätkunud. Vot nii…
Tundub, et ma olen juba pooleldi kadunud, kuigi visalt üritan sõrgu ja sarvi vastu panna. Ei taha võimatuid variante…tõesti ei taha. Tahaks kasvõi poolikuid variante….selliseid poolikuid, et inimene istub sul kõrval ja räägib sinuga…või paneb isegi mõnikord käsi ümber….või vaatab hella pilguga…. Nagu kõike ei pea saama, aga natukene võiks kuskilt miskit pudeneda.
Joega väljaspool Doni ei kohtu, sest ta elab Londoni äärelinnas, mis on päratult kaugel…Nii, et sinna see jääb. Tõenäoliselt mõtlen talle veel veidi rohkem… Töökohta võiks vahetada, pole selliseid asju vaja…. Aega on vaja, aega, et elamisega tegeleda. Töötada selleks, et elada saaks, mitte elada selleks, et töötada saaks…. Sassis on prioriteedid. Ja need ei ole isegi minu omad.
Currently playing – Stereophonics „Maybe Tomorrow“
Mnjaa…ma mõtlen Talle. See on paha. Ma unistan temast ja loon ebareaalseid situatsioone. See on veel hullem.
Downfall.
…ja ta tüdruk ei ole isegi ilus. Ja ta tüdruk ei ole isegi sale. Ja ta tüdruk ei kanna isegi ilusaid riideid. …järelikult on tal hea iseloom…. Veel hullem variant.
Downfall. Definately.
Currently playing – Stereophonics „I’m Alright“
Aega ei ole…ei ole aega, et elada nii nagu soov on pisidetailides. Suure plaaniga on kergem. Aga pisidetailides…nendes elu põhiasjades, sest pisidetailid annavad elule selle värvi ja maitse, mis meelde jääb ning loeb, neis ei saa end väljendada.
Midagi on korrast ära ka. Või kui mitte korrast ära, siis igatahes teisiti kui enne. Võib-olla on patareid tühjaks saamas. Need patareid, mida vitamiinidega laadida ei saa. Tavaliselt on see aru saada sellest, et naeratada ja inimesi välja kannatada ei jõua enam nii palju kui enne. Vist on vaja veidi armastust…
Või seda…kuidas seda nüüd öeldaksegi…appreciation? Tegelikult võiks keegi ikkagi veidi veidi hoolida ja armastada. Kasvõi ainult seda esimest asja. Aga kandidaate selleks pole, aega ka mitte, nii et asi ei ole eriti julgustav. Pean mingi muu vahendi leidma…. Muusika oleks hea valik, kuid ka selleks ei ole võimalust hetkel…. Raamat? Jah, aga ka sama mure, mis muusikaga…
Niisiis on vaja ikka kuidagi esimesest võimalusest omale midagi tekitada. Või noh, ei ole vaja, aga tõenäoliselt fantaasia, kujutlusvõime, üksindus ja loom minus teevad seda ise. Valikuid võimalikeks kandidaatideks väga palju ei ole. Kolm täpsemalt öeldes.
Esimene ja kõige ebatõenäolisem on Babtiste, sommeljee. Pikk poiss, suhteliselt kena, väga hea keha ning rühiga ja igal juhul šarmantne. Aga kahjuks prantslane…mis teeb absoluutselt ebahuvitavaks ja mitte väga atraktiivseks valikuks. Pealegi puudub tal see musta huumori teravus….vist..või noh midagi, mis teeks ta „with an edge“… Ühesõnaga kui ma mees oleks, siis saaksin öelda õigustatult, et mul lihtsalt ei tõuse ta peale, kuid täis peaga paneks küll taha korra või paar.
Boualem..väike alžeeria kurat. Ehk teisisõnu meie eelroa kokk. Mitte väga pikk, täpsemalt minu kasvu. Laiuses ka – veidi oma ideaalsest kaalust väljas. Aga erinevalt minust ei avalda see tema välimusele mitte mingit kahjustavat mõju, ta on ikkagi ligitõmbav, kena, nagu väike kurat silmad sädemeid pildumas. Loomulikult on tal temperament väga teistsugune, mispärast ta ei sobi ka mingiks paaritumislaadseks tegevuseks. Ta temperament, mis mõnikord kõvasti välja lööb, ehmatab – kuigi enamuse ajast on ta lihtsalt pagana armas ja tore inimene. Nauding on teda jälgida, kui ta tööd teeb. Ta grimasse, laulmist, kirge ja kõike muud, millest inimene koosneb. Aga ta ei ole valikuks, vaid vaatlemiseks.
No ja siis see kõige tõenäolisem…kelle pärast vist mul iseendaga jama võib tulla. Mitte temaga, vaid iseendaga jama. Temaga ei saa jama tulla, sest tema on kinni. Nii kinni kui üldse keegi kinni saab olla – ehk siis pikaajalises suhtes ning minu arust mitte üldse ka petmist arvestav ega võimalusi otsiv. Meet Joe. Ehk siis meie köögi enam-vähem ainus minu temperamendile sarnasem inimene, teisisõnu britt. Kena on ta…liiga kena näost. Minust veidi pikem, aga mitte palju. Heas vormis, ehk siis mina olen vormist väga väljas võrreldes temaga - alati peab kellegagi võrdlema. Kahe koleda tätoveeringuga, mille võib andeks anda, sest need on väga noorelt tehtud. Heledad juuksed, mida eriti palju ei ole, sest need on liiga lühikesed. Aga ka see miinus ei tööta väga hästi, sest ta meeldib mulle. Ja seda kahjuks natuke rohkem, kui vaja on.
Igat nädalat alustan sellega, et saan aru, et ma ei koti teda ju tegelikult – ma lihtsalt üks waitress, kes on sealsamas tööl, kus ka tema. Nädala lõpetan sellega, et mõistan kuidas ma ikka saan veidi rohkem tähelepanu kui teised ning meie läbisaamine on hea. Kuigi üritan endale öelda, et see tuleneb faktist, et enamus ei ole eriti inglise keelt rääkivad… Ah ma ei tea… ma ei tea… Võib-olla teaksin, kui kohtaksin teda väljaspool tööd…
Oot, tegelikult ma olen teda väljaspool Don’i väravaid näinud. See juhtus ühel tavalisel tööpäeval, kui mind peldikuid küürima pandi koos Christophiga ning me siis varem koju saime. Kuidagi läks nii, et Joega ühel ajal astusin välja, metroo poole. Nagu tavaliselt ei osanud ma mitte millestki rääkida… Aga kuidagi õnneks rääkisime, kes kus elab… see oli ka kõik. Ühesõnaga, kui seal midagi oleks olnud, siis oleks ka juttu kauemaks jätkunud. Vot nii…
Tundub, et ma olen juba pooleldi kadunud, kuigi visalt üritan sõrgu ja sarvi vastu panna. Ei taha võimatuid variante…tõesti ei taha. Tahaks kasvõi poolikuid variante….selliseid poolikuid, et inimene istub sul kõrval ja räägib sinuga…või paneb isegi mõnikord käsi ümber….või vaatab hella pilguga…. Nagu kõike ei pea saama, aga natukene võiks kuskilt miskit pudeneda.
Joega väljaspool Doni ei kohtu, sest ta elab Londoni äärelinnas, mis on päratult kaugel…Nii, et sinna see jääb. Tõenäoliselt mõtlen talle veel veidi rohkem… Töökohta võiks vahetada, pole selliseid asju vaja…. Aega on vaja, aega, et elamisega tegeleda. Töötada selleks, et elada saaks, mitte elada selleks, et töötada saaks…. Sassis on prioriteedid. Ja need ei ole isegi minu omad.
Currently playing – Stereophonics „Maybe Tomorrow“
Mnjaa…ma mõtlen Talle. See on paha. Ma unistan temast ja loon ebareaalseid situatsioone. See on veel hullem.
Downfall.
…ja ta tüdruk ei ole isegi ilus. Ja ta tüdruk ei ole isegi sale. Ja ta tüdruk ei kanna isegi ilusaid riideid. …järelikult on tal hea iseloom…. Veel hullem variant.
Downfall. Definately.
Currently playing – Stereophonics „I’m Alright“
Subscribe to:
Posts (Atom)