Verevend.

Suur pott nutellat on ees. 2,5 nädala pärast pean kaaluma 65. Hetkel 69. Masendav. ...Kuigi tegelikult peaks mõtlema,et 73-lt on 69 peal... Tubli? ...Aga ikkagi, plaani järgi peaks olema täna 65. Nii, et ikkagi masendav.

Currently playing: playlist 'Palsam'

Olen istunud võõral maal pool aastat, ilma et mul oleks siin KEDAGIGI. Kedagi, kelle kohta võiksin öelda, et tunnen oma hinges, et ta on Minu Inimene. Oma noh. Saranane. Mitte töökaaslane, mitte tuttav, mitte endine töökaaslane slash sõber. Vaid OMA. Mitte kedagi ei ole mul olnud, olen istunud üksi. Ajanud vaikselt oma asja. Igatsenud taga neid inimesi, kes maha jäid ja kellega see minu maailma ülimalt konarlik jäälõhkumise aeg on läbi, ning kes on OMAD. Mul ei ole tegelt nii palju selliseid inimesi, aga kes on, need on väga kallid mulle. ..Ja ma ei ole seda tüüpi, et pean kogu aeg neid nägema. Võib ka aeg-ajalt. Kordamööda. Või mis iganes. ...Aga siin ei ole mul olnud kedagi.

Restoranis olid Joe, Matt ja Boulin, kellega läbi sai jube hästi, klapp oli hea. Kuid tegelikult ei rääkinud me millestki isiklikust ju. Suhtlemine oli ainult töö ajal ja piirdus igast nalja viskamisega tööalaselt või pealiskaudselt. Aga nad ei olnud keegi seda tüüpi, kellele rääkida isiklikest asjadest, muredest, perest, mis sorti jäätis meeldib ja kust seda osta. Ma tunnen neist siiamaani puudust, igatsen tõsiselt taga nendega nalja viskamist, aga keegi neist ei uurinud, mis lahti on, kui mul mossis nägu on. Kõik olid harjunud mu naeratamisega ja ootasid seda mult.

No ja siis läksin ära sealt.

No ja siis maandusin lõpuks Wetlandis. Ja seal on mu supervisor ehk otsene miniboss Taras. Pärit Ukrainiast. Näeb välja nagu kreeklane. Kui ma seda kohta uurimas käisin ja nn intervjuu oli, siis ta ütles mulle, et tal on tunne nagu tunneks mind juba ammu. Mul oli ka kuidagi hea. Ta ei olnud võõras. Faktiliselt võõras, aga klapp või midagi oli hea. Väga hea.

Ja me saame väga hästi läbi. Teda on väga hea kallistada ja ta ütles, et mul on hea kallistus. ..Tähendab, seal ei ole mingit mehe-naise teemat sees. Mitte kuskil. See on nagu...nagu oleks sama veri tead. Ta küsib mis lahti, kui olen kurb (tavaliselt näo pärast, aga ma ei räägi siiski sellest), ta naerab mu rõõmu asjade üle, mu käitumist (mitte halvas mõttes, vaid talle meeldib minu siirus ja seda et emotsioonid peegeldavad näos - ütles). Aegajalt, kui koos metrooga enne läksime linna, siis lõi välja see, et tegelt faktiliselt ei tunne me teineteist ja vähe aega tuttavad olnud. (ma kiindun kähku, aga läheb mitte kuid, vaid aastaid, enne kui tõeline mugavutase suhtluses saavutatud on) Ma uurin ka kuidas tal läheb ja räägime asjadest, mis meeldivad... Mul on tunne, et tunnen teda väga hästi. Nagu näiteks kedagi, kellega kaua aega juba sõber olnud. Tema hajameelsus või väiksed käitumise eripärad - lapselik edevus, mõttesse vajumine ja ära kadumine minevikku - teevad mulle nalja. Mul on tema lähedal mugav olla. Nagu oma veri. Ta hoolitseb ja muretseb mu pärast ning minule läheb väga korda tema käekäik. Asjad, mis meile meeldivad on suht palju sarnased ja need mis on erinevad on toredad.

Ühesõnaga olen lõpuks leidnud kellegi siin maal, kelle kohta saaks öelda oma... Kuigi me suhteleme vaid tööl. Aga ta on minu inimene ja mulle kallis. Ning seda teemat ei varjutanud mingi mehe-naise romantika jama.

Kuni praeguseni.

Nüüd on järsku teiste poolt probleem, see et meie suhtlus nii eriline on. (Kui paljud saavad öelda, et neil on kellegagi eriline läbisaamine...ma tean et mul veab et mul on Eestis sellised toredad inimesed....) Nüüd määritakse kaela mulle seda, et Taras minust huvitatud on. Nüüd olen süüdi (süüdistava tooni tunnen ma alati ära), et me suhtleme nii nagu me seda teeme... Nüüd olen ma järsku boss's pet... Mõtlevad kõik seal nii? ...Ma ei tee ju vähem tööd selle pärast, et me hästi läbi saame - ma oma arust teen kogu aeg tööd ja ei istu kuskil lobisemas või ei loe lehte.

Ma ei taha end süüdi tunda selle pärast, et meil on selline läbisaamine. MA EI TEE JU MIDAGI VALESTI???!!!!! Ma teen tööd korralikult, ma teenindan kliente hästi. Ja Tarasega suhtlen ma mingi 4 päeval nädalas, kui ta kontorist välja tuleb - sest enamuse ajast, on ta nagunii seal. Kokkuvõtteks on neid erilisi momente ju vähe. Miks ma olen süüdi selles, et mul kellegagi eriline side on? Miks ma olen süüdi, et ma kellelegi meeldin? Miks ma olen süüdi selles, et minu ainus oma inimene, kes siin inglismaa pinnal elab (eesti külalisi, pikemaid, lühemaid, ei loe), on mu supervisor.

Ja nüüd ajatakse mulle ka pähe ideed, et ta on must huvitatud. Miks ei saa uskuda seda, et naine ja mees võivad ka lähedased olla ilma selle jamata. Tundub nagu Uku asi korduks. Siiamaani vist osad arvavad, et me olime/oleme paar. Nende väikeste emotsioonide pärast, mida teised mulle pähe ajasid, oli mitu rääkimist ja kahtlemist ja asjade sirgeks triikimist..... Mis mina saan teha, kui teiste maailmas seda ei eksisteeri....sellist asja....Uku on mulle nagu oma veri. Minu Kallis Oma Inimene. Nii kallis, et tunnen puudust ja ütlen seda valju häälega talle, et igatsen teda ning tema ütleb seda ka mulle....Ma ei tea, kas seda ei eksisteeri siis "tavaelus", et eri soost inimesed nii läbi saavad? ..ah ma ei tea......teiste elu on teiste elu...

......Ma saaks aru, kui mul oleks oma ülemusega armuafäär ja me siis avalikult töö ajal üksteisega nunnutaksime ning ta mind soosiks andes kergemaid ülesandeid ja lastes koju - või ühesõnaga ma teeksin märgatavalt vähem tööd kui teised. AGA MA EI TEE SEDA.

Perse ma sain nii haiget sellest, et ma peaks süüdi tundma, et mu elus midagi erilist on. Ma sain haiget, et mind süüdistati bossi lemmikloomas olemises. Et ma pean oma käitumist muutma tema suhtes...

Palju me leiame siin maailmas inimesi, kelle kohta võiks öelda, et ta on (mulle ei meeldi see sõna, aga->) hingesugulane mingil määral? ..Kas ma pean selle perse keerama nende väikeste emotsioonide pärast, mis inimestel on?

Vahel on tunne, et tahaks ära sealt... Krt, kui keegi on kallis, siis on vastik haiget saada, kui sellest inimesest midagi öeldakse...Kurvaks teeb.

Kurvaks teeb kui öeldakse halvasti Tarase kohta midagi - osa inimesi tööjuures on teistsugused. Ja nad ütlevad halvasti ta kohta vahel. Seda on kurb kuulda. Keegi ei ole täiuslik, aga miks rääkida nii - TEHKEM OMA ASJA, tegelegem endaga...enda täiustamisega, enda asjadega, enda tööga...jne... Las teised olla. Krdi kurb on kuulda neid asju. Nagu ka siis, kui kuulsin Matu kommentaari Kata kohta. Kurb on kuulda kui su tuttavad üksteise kohta midagi ütlevad... Kuidagi raskemaks teeb see sammu... Aga ma harjunud neid enamuse ajast endale hoidma.

Ma ei eelda, et inimesed on täiuslikud. Minagi ei ole seda. Miks ma seda siis teistelt lootma peaks. Võtan neid nende vigadega ja üritan avastada nende keerkäike. Proovin olla avatud meelega ja mitte alla anda esimeste takistuste/pettumuste järel.

Perse. Fakk. Jälle pean tundma end halvasti selle pärast, kes olen. Kõigepealt pidin tundma end halvasti, kuna olen barista (parem kui teised), selle pärast pean jätkuvalt tundma end halvasti, kui arvatakse, et mõtlen asju, mida ei mõtle (jee kui tore, kui pannakse mõtteid pähe); nüüd pean tundma end halvasti, kuna klapin Tarasega.......

...söön veel Nutellat. FAKK NOH, kas midagi ei või hea olla???????? Mul on näonahk selline, et ükski mees ei vaata mu poole - 70% allergiat täis. Sain ju aru, et Kata ehmatas ära kui esimest korda mind nägi. Vahepeal on nii, et iga näolihase liigutamine on vastik. Ei taha naerda, ei taha rääkida. Kaal ja keha on perses, põlved on perses. Kooliga on perses, sest raha ei saa kokku ja ainus lootus on sponsoreid leida (väga nõrk lootus). .....krt....las ma hoian endale vähemalt need väikesed momendid, mis ma saan sellest suhtlusest..... :(

...Lähen nüüd ostan uue ripsmetushi...üks asi näos, mis oleks normaalne...ripsmed.....