Istanbuli päevikud. Vol VI.

Midagi huvitavat Jungilt. "Paljud inimesed soovivad vabaneda elus kehtivatest piirangutest. Reisimisega saavutatud vabadus /../ ei asenda aga tõelist."
See tuleks nüüd meelde jätta!

Kodune päikeseloojang. Võõrsil läheb päike teistmoodi magama. Eriti islamimaal - seal on nagu mingi saladus ja palju paksu verd selle punase kera taga. Kodu päike on kollane ja karge.

Vabam on olla tagasi. Kogemuse ja silmaringi lisa võrra rikkam.

Eesti taevas oma pilvedega on imeilus.

Currently playing: Tõnis Mägi

Istanbuli päevikud. Vol V.

Oma üksi rännakud olen massivajadusena minetanud. Mõnikord teeks veel, aga tahaks ikkagi mõnusat seltsilist. Eriti siis kui ei ole vaja mõelda mingitele emotsionaalsete probleemide üle (praegu!). Heast seltsilisest tunnen tõesti puudust. Samas olen pigem üksi, kui kellegagi, kellega huvid ei klapi. (Nt "vahemere veri", kes tahab vaid taksoga sõita ja mugavat turismi) Mulle meeldib palju käia ja ringi vaadata. Kahjuks ei julge iga nurga taha piiluda - üksiku naisterahva needus temperamentsete meeste mal. Peab oma uudishimu vaos hoidma ning mitte igale poole ronima.

Bütsantsi pärand on võimas. Uskumatu, et midagi sellist on tehtud. Roomlased olid vägevad omal ajal. Samas ei tunne ma Istanbulis sellist mineviku hingust, kui Roomas. Viimasesse tahaks tagasi. Kasvõi üksi.

Kahe suure moshee silmitsemine haarab mind kogu aeg uuesti ja uuesti. Mul on hea meel, et iga päev, kui linna poole lähen, neist mööduma pean. Astun sealt kogu aeg läbi. Ja iga kord lummab mind vaatepilt. Muud moodi lihtsalt ei oleks võimalik.

Kui ma oma katuseterassil kiikudes lennukeid tõusmas vahin, siis tuleb kange tahtmine juba lennujaama ronida. Ei taha enam kohapeal olla. Ilmtingimata nii väga kodus ka ei tahaks olla...vist....aga tahaks olla lennukis - TEEL. Tahan olla teel, teel kuhugi, millegi suunas. Ükski kohalejõudmine ei rahulda täielikult, või ei ole seda veel teinud. Ei tea kas järgminegi soove täidab - utoopiad on määratud. Aga kole kange tahtmine on olla teel.

Iga maa, riik, koht mõjuba erinevalt. Läheb erinevalt südamesse. Istanbul on crazy ja ilus. Aga ta ei poe mulle nii naha alla kui mõni teine Euroopa linn seda on teinud. Siin on ka vesi ja laevad....aga ikkagi...Midagi on teisti. Asi ei saa olla väga ka rahvuses, sest mulle ei meeldi ka itallased; usk ei saa see ka olla, sest kõige rohkem meeldib mulle istuda moshees ja nautida seda püha rahu....

Currently playing: Thomas Newmann

Naljakas - mida põhja poole, seda vabamad reeglid riietuse ja välimuse suhtes on, kuid ilm ei luba paljalt ringi joosta. Mida lõunapoole (islamimaad), seda rohkem end katma peab ühiskonnakorra tõttu, kuid seda kuumem kliima on.

Toad on siin ühikas väikesed nagu haareminaistel. Võib-olla on see türgi eripära, et kõik käib pead-jalgupidi koos ja ollakse minimaalsele ruumile kokku surutud.

Mõte kaob siin kõrge lennuga ära - kaugele merele, kalapaatide vahel läbi. Unistamisel on suur hoog sees. Utoopiad on eriliselt karged, kaunid ja kättesaamatud. Jälle mõtlen endale välja elu, mida pole ega tule...

Viimane päikeseloojang Istanbulis. Imeilus. Punane kera vajus linna taha peitu - magama...

Istanbuli päevikud. Vol IV.

...Ma arvan, et mõneks ajaks on nüüd mu peatükk "Mehed" läbi. Aitab. Ma ei ole kellessegi armunud ja ei peaks kellegagi jamama. See ei anna midagi. Kogu elu käib ringiratast mööda kindlat rööbast. Kaupoga koos olles tundsin kõike, tema mitte midagi. Tarvi on minuga, kadudes ühe rohkem ära tunnetesse, mina aga mitte. Mul oli reisierutus ära minnes, kui Tarvi oli kurb ja tuli mind saatma. Ramil oli nüüd reisierutus, kui minul oli sitt olla teda ära saates. Mul ei olnud bussile minnes mitte millestki kahju. Sama vabadust nägin Rami silmis. Õnneks ei ole ma armunud. Kui oleksin, oleks see küll väga täbar olnud. Mingi kahjutunne ja teatud igatsus on küll sees... Aga sellele lööb oma tumeda templi peale lihatüki staatus. Mõnes mõttes ma teadsin, et ma ei armu. Kuid oleks tore olnud midagi jälle tunda. Oleksin tahtnud, et süda oleks põksuma hakanud. Ma ei ole nii kaua aega armunud olnud. Võib-olla ma ei armugi enam kunagi. ....Igatahes ei tunne ma kellegi vastu mdiagi ja peaks nüüd selle peatüki rahule jätma. Paus. Meestest. Tuleb vaadata ettepoole. Hetkel siis Londoni suunas. Ja see on hirmuäratav. Sellest tuleb tõesti ellujäämiskursus. Loodan olla "klassi parimate" seas. Või siis vähemalt mitte tagasi tulla saba jalge vahel, vaid targema ja kogenenumana.


Currently playing: Queen "Mother Love"

Istanbuli päevikud. Vol III.

Täna on palju asju plaanis. Kogu Istanbuli vanavara. Sultanahmet, Ayasofia, Topkapi, Rüstemi Pasha Cami...Haarem.

Eile oli liiga palju käimist. Võttis aega terve igaviku, enne kui hosteli, kus nüüd elan, üles leidsin. Tegelikult on asukoht väga hea, aga mittetürklasele võimatu leida. See-eest olen toas üksi ja mul on rõdu imeilusa vaatega merele ning katuseterassilt näeb kogu Marmara merd ja Istanbuli vana Sultanahmeti linnaosa. Hea on olla rahus. Praegu istun Topkapi palee hoovis ja siin on lärmakas. Turistid on rumalad. Austus võõra kultuuri suhtes on minimaalne.

Seepärast mulle meeldis Rüstemi Pasha moshee. Sinna ei satu palju turiste ning mingil hetkel olin seal täiesti üksi. See oli võimas tunne. Oled vaimu kojas ja iga keharakk ütleb seda. Loomulikult ei suuda ma haarada kogu pühadust, mis neis kohtades on, sest see usk on võõras mulle...Kuid siiski...

Araabia keelest...või pigem kirjast võiks aru saada...... Kõik seinad on igal pool mingite tarkustega kaetud, aga ma ei oska seda lugeda. Sellist tarkust aga tahaks osata omandada - ehk siis seda seinalolevat. Valiti ju kunagi spetsiaalselt välja targad, kes neid otsiks...

Egiptuse bazaar ja suur bazaar. ..Mul ei ole kauplemissoont, et turult midagi huvitavat muretseda. Lihtsalt puudub see.... nii et maksan...maksan rängalt kui miski meeldib. Mis teha. Loll loom noh.

Istanbuli päevikud. Vol II.

Sinine moshee. Hoolimata turistidest, hoolimata mingite jonnakate laste kisast, on see ikkagi rahulik koht. Hoolimata isegi närvesöövatest rändkaupmeestest. Eks nad ole osa Türgist.

Nende võlvide all on mingi rahu. Või tuleb see usust, mis saatis selle ehitust. Kahtlemata on siia süstitud Oriendi tarkust. See ruum, kus ma istun, on palvuseks mõeldud. Siia kogunevad usklikud minarettide hüüu peale ja palvetavad koos. Võib-olla tuleb see sügav rahu sealt.

Ainult 3-4 aastane jonnakas plika ei mõista ning karjub edasi.

Currently playing: Caetano

Nii mõnedki päevad on möödas. Nii mõndagi on selgem.

Ta on nüüd lennuki peale pandud. Mitte mingit romantilist jama. Eks nii temale kui ka minule sai selgeks, et ega sealt midagi erilist küll ei kooru. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobi "vahemere veri".

Eile õhtul.... vahest ehk varemgi lõi aeg-ajalt välja. Aga eile õhtul just eriti, kuni tänaseni, oli ikka sitt tunne sees küll. Selline kergelt odav maik suus. Asi läkski ju tegelikult nii, nagu sai ükskord prohvetlikult öeldud: "What will happen in Turkey, will stay in Turkey." Ja nii ongi. Ma ei usu, et me eriti enam pingutaks kokkusaamise nimel. Asjad lähevad oma normaalsesse rööpasse tagasi.

Mõru maik on suus, aga ma ei kurda eriti. Küll läheb üle. Kogemuse võrra rikkam. Mulle ei sobi see vahemere egotsentrilisus. Liiga vähe küsimusi küsib, ei uuri üldse minu elu ja isemust, vaid räägib meelsamini enda omast. Muidugi võiksin ju ise avaneda...aga ...vat ei ole seda tüüpi...Kahjuks. Elu oleks palju kergem, kui kui oleksin rääkija, avaneja jne. Vastupidine sisemus seab aga teatud piirangud, mis sorti inimene sobib...

Mu keha ja mu aju räägivad erinevat jutu. Keha ütles "Jah" - hea oli, aga aju kõhkleb..eriti ei usu sellesse asja, sest midagi jääb puudu....mingi hingeline connection või seesmine sarnasus. "Minu mees peab minust huvituma, mind kaevata tahtma, mingua mõtteid jagama, analüüsima.

Ja mulle ei sobi edev mees. Võib-olla edevus tuleb erinevatest võimalustest.. Kui omale rohkem lubada saad, siis kekutad ka rohkem. Ükskõik.

Istanbuli päevikud. Vol I.

...Minek algas esmaspäev. Istusin rongis teel Tallinna...tegelikult teel Istanbuli... Aga see ei ole hetkel põhiteema. Hetkel!!!

Enne Istanbuli tuli natuke head-aega öelda. Ja siis Riiga sõita. Hüvasti jätmine ei ole mugav. Eriti kui sinna on segatud emotsioone, mis ei leia minult väärilist vastust. Aga head-aega tuleb öelda....muidu on pahasti.

Ööpimeduses olin juba bussis. Head-aega'd olid läbi. Ma olin siiras. Ma ei valetanud, ega teinud nägu tunnetest, mida ei eksisteeri. Ma arvan, et tal on raske. Väga palju raskem kui minul. Samas arvan ma, et ei teinud liiga palju kahju. Oleks võinud rohkem ju teha, aga otsustasin mitte. Mul ei ole kahju, mul ei ole sugugi mitte kurb minna. Mul on olla hea...

Alati on elus kaalukausid viltu. Enne tehti mulle haiget - rõvedalt. Nüüd teen ise haiget. Loodan vaid, et mitte selles ulatuses, kuidas ise sain.

6. septembril jõudsin kohale. KOHALE. Mitte ainult Istanbuli.....vaid ka tema juurde. Naljaks oli olla hotellis. Seal. Temast ei olnud eriti mingit jälge...asju laiali...või midagi sarnast. Väga imelik tunne sees - nagu mitte mdiagi erilist ei toimuks...samas on teadvus ja keharakud kõrgvalvusel.

Uni tappis. Magada korralikult ei saanud...kuigi eelnevalt oli 2 ööd vahele jäänud. Teadvus hoiab üleval - kontrollib igat krõpsu, mis väljapool ust toimub. Iga heli võib olla tema tagasitulek hotelli. Mul puudub igasugune ettekujutus sellest, mismoodi meie kohtumine välja hakkab nägema. Fantaasia on mul rikas ja võimekas....kuid sellel on vist teatud piirid....

Ta tuli... See ei olnud sugugi nii, nagu ette olin kujutanud. Mitte miski ei olnud nii. Oli palju parem. Aga minu süda ei ole suuteline armuma. Ma tegelt olen jõudnud arusaamiseni miks. See oli See kord...... 3-4 aastat tagasi...see 1. jaanuar kui midagi katki läks, midagi mida parandada ei oska...või ei saagi. Kaotasin võime panna süda põksuma. Ta ei oska seda enam.

Kuid armastada küll....Kuid ma ei tiksu tingimustel, mis sobiks antud asjaoludega.