in di muuvis.

Casanova jäi pooleli 50ndal minutil… ei suuda täna…lihtsalt ei suuda…. Ma ei tea miks. Notebook jäi pooleli 26ndal minutil, kui poisilt küsiti, kui palju raha ta teenib. Ka ei suuda……Persse noh. Ei suuda.

Ma ei nuta..ei, mitte selle pärast ei suuda… Aga valus on. Valus on teiste pärast.

Üritan nüüd vaadata madalama reitingu saanud filmi. Must Love Dogs.

…To be continued.

..7s minut…vaatan vaatan edasi…aga faking jama on. Booooring.

Mees on jama. Naine on kihvt. Elagu lahutatud naised! Elagu valus naised! Nad on palju ägedamad. Mehed on haledad.

..Täitsa haige…ma ei SUUDA vaadata filme, kus on piinlikud kohad… Totaalselt haige….Mis mul viga on…. Ma lihtsalt piinlikes kohtades panen pausi peale…kogun end veidi….ja kui on liiga hull, panen filmi edasi….. Haige….. Nõrk..

Paus. Paus. Paus. ..Ma suudan vaadata. Ma suudan. Ma pean. Paus. Paus.

Noh…armas film…Ühesõnaga, point on selles, et ka siis kui oled 40-aastane, lahutatud ning arvad, et rong on läinud. Ei, ikkagi on olemas uusi algusi.

Ja nüüd tuleb vaid välja mõelda, kuidas seda paska uskuma jääda…

James Blunt on süüdi.

Igast mõtted tulevad pähe. See aeg on käes. Ammu. Mõttelennu aeg. Ei noh, ma tean, et neid tuleb taras kinni hoida, aga seal, selle aia sees, lippavad nad vabalt... Usu mind, nagu noored vasikad, vaata, nii palju on neil jõudu ja usinust.

James Blunt on süüdi.

Currently playing: James Blunt

James Blunt on süüdimatult süüdi.

Kuulsin telekast "Wise men" laulu...või noh videot. See tõi mingid tunded või mälestused kuskilt esile. Veidi mahajäetud asjad. Mingi aeg tagasi arvasin, et olen Joesse armunud. Vot see tuli meelde. Need tunded ja mõtted.

Kas ma teen hetkel õiget asja. Kas ma tunnen õigeid asju. Kas ma peaks üldse sinna laskuma. Veidi hilja on lihtsalt asju tagasi omale kohale panna. Asjad ei saa kunagi enam nii olema, kui enne. Hetkel ei tea, kas see on hea või halb, aga kole kahtlus on, et halb.

Ma tean, et ette mõelda ei ole kasulik. Ei ole mõtet. Olgu, ma ei mõtle ette vaid lähen vooluga kaasa - tegutsemistes. Aga ma ei saa oma saba-sarvi-kapju koos hoida...tara taga. Okastraat on otsas.

Kaks inimest korraga saavad ka meeldida. Ma tean seda. Kahest inimesest korraga saab ka hoolida. Ma tean seda samuti. Kui ma vaid seda teist inimest selle esimese tõttu ei kaotaks. Palun!!! Asi ei ole ju ühe või teise valimises. Või kaotasin tegutsemisega juba mõlemad? Tõenäoliselt läheb Joe nii palju korda seepärast, et meenutab neid inimesi mingil määral, kes mul Eestis on. Ja ta on selline lihtne. Ning mul ei ole ju sõpru siin. Fakk, ma ei taha seda inimest kaotada. Matt'i ka ei tahaks kaotada. Boulinit ka mitte, aga sinna rajale olen ma juba astunud.

Hetkel ei ole ma üldse kindel, kas see on hea mõte. Tegelikult olen ma veendunud, et halb. Kas saab rohkem erinevad üldse olla?

Ah...mis ma sellest mõtlen... Ei tasu. Homme saab asju selgemaks. Naljakas, et ma tahan minna restosse, aga kardan näidata välja, et olen suhtes. Kas ma häbenen? Kas ma ei ole kindel asjas? Kas ma loodan millelegi muule? Tõenäoliselt vist 'jah' kõigele, sest muidu ju käituks ja mõtleks teistmoodi.

On see midagi, mida ma oodanud ja tahtnud olen. Kas kuulata ainult keha keelt? Keha ütles ju mitte väga ammu kellegi teise kaisuski, et jah, jah, jah! Valetas raisk. Ei olnud midagi nii õige see asi.

Mõtted hüppavad ringi nagu kiimased munapühajänkud. Muusika taktis...või siis tegelt muusikast väljas, sest James Blunt ei laula kiiresti - Goodbye My Lover.

...Ta ei kuula isegi minu muusikat. ..või noh, kuulab, sest ta on kõndiv i-pod, 60Gb, aga näiteks eelistab mingit muud....tantsib ja naudib house'i.... oeh...muusika...minu hinge palsam... Ja ta ei loe. Tõenäoliselt saab meil väga kähku otsa jutt... Vean kihla kolme apelsini peale...

Lähen magan ja mõtlen vähem. Loen ja mõtlen vähem. Jah!

Status quo.

Kuidagi on valus seest. Täpselt aru ei saa millest. Tühjusest? Sellest, et JÄLLE läks nii? Ma ei tea….

Jälle on nii, et ma ei tunne midagi. Jälle on inimene tegelikult ju väga tore, armas ja hea. Aga mida ei ole, seda ei ole. Ega tulegi – nagu elu on näidanud.

Aga nüüd ma mässisin end natuke liiga sisse… Oleks pidanud vist distantsi hoidma, sest sellega võin kaotada rohkem kui ühe inimese. Aga mis tehtud, see tehtud. Muuda midagi ei saa, ega ole mõtet ka soovida. Räägitakse, et iga asi on millekski hea, huvitav milleks see siis hea on?

Ei läinud lõpuni esimese korraga. Ma tean ju mis siis saab, kui lähen – siis ütlen head-aega ja kõnnin. Minema. …Väga vähe jäi muidugi puudu… Mõlemast vist?

Ma ei tea nüüd mida teha. Kõik mu …iseärasused (?) löövad välja. Tahaks minema joosta, tahaks kõik seljataha jätta, tahaks mitte kunagi enam kontakti selle maailma ja kõige sinna juurde kuuluvaga, kaasaarvatud Tema, mitte enam omada. Minu ärajooksu programm on käivitunud. Ma tean, et ajuga suudan seda kinni hoida, aga kas ma ka tahan? ..Jälle ma ei tunne midagi…. Võiks ju? Inimene on väärt tunnet, aga ju siis mina ei ole väärt seda tundma…

Kas ma ei armu kunagi enam? …ju siis oli see mingi lapse-/noorpõlve diagnoos – armumisvõimeline….nii kui vanust üle kahekümne, nii sai otsa…

Äkki ei taha ma enam seda pikka teed käia, kus meeldimisest ja kiindumusest saab ükskord armastus…. Võtab aega umbes pool aastat näitas elu. Tagajärjed võtavad aega väga palju rohkem. (Ei, ma ei kahetse midagi!)

Mis mul kurat viga on?

Soovitav on hüpata pea ees.

...Being John Malkovich oli väga hea. .........pool filmi Walk The Line'ist oli ka väga hea.... teine pool ei ole halb, aga mul lihtsalt ei ole seda. ....järgmine kord kui on hirm - hirm millegi ees, millega arvestanud pole segunend frustratsiooniga saamatajäänu pärast, siis tean, et tuleb hüpata pea ees ning võtta vastu pakutu. See võib olla väga hea. Täiesti juhuslikult.

Mul on hirm. Konkreetne kartus minna, küsida ja saada. Ma kardan homme minna ustele koputama ja nõudma. Kardan. See ei ole iseenesest väga keeruline. Pealegi on siin linnas mustmiljon inimest, nii et ununen kohe. Aga ma ikkagi kardan. Võib-olla kuna mul on ootused. Suured ootused. Aga iseenda elus ma vihkan ootusi. Ma ei kannata kui kellelgi on minu suhtes mingid ootused....ning nüüd on minul iseenda ja homse suhtes ootused. ..Mul on hirm.

Peaksin vist pea ees hüppama.....jah, ma tean seda. Aga kas mul see ka homme, 5 meetrit ustest, samuti meeles on?

Ootame, vaatame.

Nagunii läheb elu jällegi nii, nagu arvanud ei ole. Klassika. Isegi mitte seiklus ega action ega thriller ega erootika ega romantika ega komöödia, vaid puhas klassika.

....

Persse noh. Brokeback mountainit ei saanud vaadata…hispaaniakeelne. Persse noh.

Mis ma nüüd teen…art-filme on küll piisavalt…aga miski ei sobi nagu. Mitte et nad poleks väärtuslikud – on küll - , aga hingeseisund kuidagi selline, et mitte midagi ei sobi. Isegi muusikas on halb rahulduda….ühtegi pala lõpuni ei kuula.

Rahutus. Või pigem siis juba tühjus. Rahulolematus? Ebakindlus?...Või lihtsalt see, et mitte faking sittagi ilusat ei ole? Midagi ilusat, mis oleks kindel. Kasvõi natukene. Näiteks hea töökoht, näiteks sõbrad, näiteks….okei….palju palutud, aga keegi, kes paneks kaks kätt ümber ja tõmbaks mind hästi lähedale ning hoiaks tugevalt.

Sõpradest täitsa piisaks. Aga sõbrad on Eestis. See on eriline, kui ei tee absoluutselt mitte midagi ning sigalahe on koos olla. Lihtsalt ajad mingit loba suust välja ja tunned, et igasugused võitlused ja jääpurustused on ammu läbi – kõik on nii hea, tuttav ning mõistetav. Lihtne on olla lihtsalt Ise.

Järgmine katse. Panen mingi filmi peale. Kuidagi läheb ehk ikka kui kuidagi ei lähe. Homme on jälle uus päev.