Elu kui selline

Tunnen end täna üksikuna....või üksildasena.....Või noh...mingit igatsust sees...Igatsust kellegi järgi...millegi järgi, mis on intiimne..... Soojust tahaks. Teise inimese soojust. Kehasoojust, südame soojust, sõnade soojust, hinge soojust, pilgu soojust...

Currently playing - Somnabuul

Ma ei tea ... väsinud vist olen. Kui kehaga ei ole kõik korras, siis hing tahab kangesti järgneda. Tahab ka katki olla. Mitte, et ma füüsiliselt väga katki oleks...lihtsalt väga väsinud ja liiga raske.

Aga ma söön jäätist. Mitte masendusest. Vaid kuna mulle see kohutavalt maitseb...ja ma tahan enda vastu hea olla. Oma hinge vastu siis. Mitte keha.

Sööks tegelt nüüd ka kolmanda jäätise ära. Täitsa jama, et neid kolmestes pakkides müüakse....aga jube hea paks shokolaadikiht on vähemalt....

Ma tean, et olen tegelikult väsinud, nagu väga väsinud, ja tegelikult tahan magama minna. Samas aga ei lähe.

Jube mõttetu. Jutt tähendab. Jube mõttetu jutt mul.

Aga see igatsus... Mnjaa... Vahepeal ei olnud seda...tükk aega. Nüüd nagu korraks hakkas närima. Ma ei saa aru millest. Kas tõesti ainult väsimusest, tüdimusest? ....Vahepeal arvasin, et mulle meeldib keegi. Jo. Kokk noh. Aga tal on tõsine suhe olemas ja see mõjub mulle umbes nagu "Ta on gay"... Tegelikult pärast asja üle järele mõtlemist ja uuesti korralikult vaatamist, siis jõudsin järeldusele, et silmarõõmu medalit tema kaela riputada ei saa. Julien ei ole seda niikuinii - suure egoga prantslane. Aga Boilan, arlzheerlane....seal on midagi kahtlast. Tähendab, seal ei ole midagi kahtlast...aga ma jällegi mõtlen asja üle. Umbes nii nagu Jo puhul terve nädalavahetuse mõtlesin korralikult temast, ja siis läksin tööle ning mõtlesin asja selgeks, teisisõnu üle. ...Boilan on mu sõber. Noh tegelt kolleeg, sest me ju ei käi ringi väljaspool tööd (mitte et mul mingit elu oleks üldse väljaspool tööd), aga temaga läbisaamine on jube hea ning eriline. Ta on mu sõber. Ja mina olen tema ladyfriend, the Coffeegirl. Lihtsalt viimasel ajal on kuidagi ärritavalt tekkinud suhtlemisse veidi seda teistsugust pilku ka. Mitte nagu konkreetselt, aga tema ise ka osade naljade kohta teeb nagu selge eristuse - sina oled naine ja mina olen mees, mitte et kõik on kesksoost. Ta on muidugi tegelt armas ka....noore koka kõhuke on ees, sest eriti kõhna ei ole, aga talle sobib see. Pikk ta ka ei ole - minupikkune... Aga veidi tõmmum, mustad elavad silmad ja temperamenti on. Vahepeal liiga palju - läheb mõnikord enast välja nii, et katus sõidab... See selleks...täna ja eile - tabasin end - vaatasin teda ja mõtlesin, et huvitav kas ma tahaksin ja suudaksin??? Kui välja jätta see, et teiselt poolt peaks olema ka tahetud, siis vastus oleks, et töölt ära minnes tahaksin ilma vastutamata, kuid olen kindel et ei suuda.

Ma ei tea mida mul vaja on, ma ei tea mida ma tahan. Ma tean vaid, et enamust neid asjadest, mis ette kujutan, ei suuda.

Kui mõtlen, et lähen nüüd välja üksi ja viskan kellelegi silma ning siis ongi asi ants...no ei suuda.... Iseloomu nõrkus või iseloomu tugevus???

Iseloomu nõrkus, kuna ei suuda peas loodud pilti vormi valada? Või iseloomu tugevus, kuna ei lähe lõtva rada pidi, mis midagi ei anna ning midagi väärt ei ole?

Currently playing: Massive Attack

Aga hetkel siis mõtlen Boilami peale...veidi....Kuigi ta ei ole päris see.... No a Jo polnud ka päris see...kuigi kena. ....Arvan, esmaspäeval läheb üle.

Ootan pikisilmi Eestit. Igatsen....hmm....inimesi näha. Tahaks hängida, filmi vaadata, juttu rääkida ja igast muud teha....Siin sotsiaalset võrgustikku ei ole. Ma olen üldse väga aeglane ja arglik sellel alal......Kuigi tööjuures (hetkel) mind kõik armastavad, loon ise sõprussuhteid sigaaaeglaselt... Kas see on ka jälle teema, mida peaks enda juures arendama? Kindlasti....

aga ma olen nüüd väsinud.....nagu väga


ja lähen magama

London...day 12

Currently playing: Cher – Walking in Memphis

Briti raamatukogu. Ilm on õues imeilus. Täielikult pilvedeta. Päike särab. Soe on. Käin ringi pluusiga. Muud midagi…. Meiki ka kahjuks ei ole, muidu võiksin arvata, et olen isuäratav. Kahjuks aga avastasin hommikul, et kaal on suur, isegi suurem kui enne Istanbuli minekut. Arvan et kuskil 66-67 kilo. Kindlasti on need võileivad siin süüdi. Võib-olla ka šokolaad. Ma ei tea. Igal juhul on miski või keegi muu süüdi kui mina. Sest kui mul palju raha oleks ja töö juba oleks, siis võiksin ju mingi trenniga kuskil liikuda. Jah, täpselt! Mina ei ole süüdi. Vähemalt mitte kaalu osas.

…Aga ma siiski üritan magusa osas tagasi tõmmata. Üritan. Nagu alati. Juba praegu avaldub väikseid allaandmise märke. Õnneks istun raamatukogus, kus ei tohi mitte midagi söödavat või joodavat kaasas olla.

Inimesed ei ole siin üldse nii koledad. Vähemalt ei ole nad paksud. Mehed on osad ikka väga kenad. Ja üldsegi mitte paksud. Naised on saledad või väikese punuga aga ikkagi saledad. Mul on ainult 1 paar teksaseid, milles näen välja isuäratav. Aga kuna mul päevad hakkasid, siis arvan, et ei näe mingilgi moel välja isuäratav. ….Homme peab siiski endast parima andma, sest kavatsen minna end itaallastele pakkuma. Töö mõttes.

Currently playing: The Black Eyed Peas.

Tulin siia raamatukokku midagi seoses lõputööga, ehk siis millegi asjalikuga, tegema ja avastasin, et olulist infot ei olegi siin arvutis mul. Nüüd istun ja vahin. Ringi. Tegelikult olen ju asjalik ka blogides. Mingi eneseväljendus ja mõtete tuulutamise vorm. Või vähemalt on nii tore endale öelda. Kuidagi imelik on liiga vara oma laialilaotatud koli uuesti kokku korjata ning jalga lasta.

Pealegi on õues palju igasuguseid ohtusid. Seal on iga nurga peal putkad, kust saab midagi osta. Okay, allergia mõttes ei tohi ma seda teha, aga paari metroopeatuse kaugusel on pood, kust võin igasugust šokolaadi osta. Lisaks on seal kuskil internetikohvik, kust kavatsen täna teist päeva eemale hoida… Aga eile kaugelt läksin siiski mööda. Nõrk noh. Peale selle on igal pool tänavatel Pret A Mangeri söögikohad, kust saab kasulikku ja head võileiba kaasa osta ja igasuguseid muid looduslikumat sorti asju, nagu näiteks ilma lisaaineteta šokolaadikooki, mingi jogurti, moosi ja helveste segu, küpsiseid jms. Aga ma pean endal rangel meeles hoidma tõsiasja, et mul on kodus võileivamaterjali, suur jogurtitops ja palju inglismaa oma õunu. …Kohutav kuidas kõht praegu üritab aju ära rääkida. Patt on olla väikest viisi gurmaan, kes tahaks kõike kogu aeg proovida… Vaene oleks võiks ka patt olla. Aga räägitakse, et see olevat aus ja puhas eksisteerimise vorm…Whatever. Raamatuid peaks vähem lugema…

Miks ma sinna internetikohvikusse, kus mul kasulik käia ei ole, muudkui tagasi tahan minna? Mulle ei meeldi itaallased ju. Pealegi ei ole mul ju kavas temaga midagi ette võtta. Vähemalt ei käitu ma nii. Vahest meeldib mulle idee kellelegi meeldida? No muidugi, kellele see ei meeldiks. A kus mul siin ikka käia on, keda ma ikka tunnen….

Currently playing: Bonnie Tyler - I need a hero :)

Huvitav kas ma olen liiga naiivne? Käitun kuidagi valesti ja mõtlen kuidagi valesti ning loodan, et õnn ise sülle kukub? Tõenäoliselt…
Jungi järgi on lendamise (kukkumise vormis samuti) nägemine unenäos viide sellele (üks seletus), et inimesel on ebarealistlikud ootused elus või ebarealistlik ettekujutus oma võimetesse. Väiksena lendasin ma unes tihti. Kukkusin ka. Isegi vanemana lendan unes. Viimasel ajal näen eriti selliseid seikluslikke aga väga raskeid unenägusid. Täna oli juba teist korda Inglismaal oldud aja jooksul unenäos lendamise temaatika. Kardan, et olen rumal ja ei tegutse õigesti. Aga sel juhul peaksin ju õige varsti õppetunni saama?

Currently playing: Bono etc – What’s Going On

Võib-olla on hea, et ma ei istu siin raamatukogus kõhukorina saatel kella kaheksani ja saan äkki kohe kohe oma raamatu läbi loetud ning siis võtan Jungi esile. Jung – „Dreams“. See ootab mind minu riiulil juba KOLM AASTAT. Fakk ikka kui aeglane ma olen. De Sade on aegajalt tüütav, perversne liiga perversne ja filosoofiad liiga pikad. Muidu on kriminaalse, rikutud aju arutlused päris omapärased. Kurja filosoofia. Porno sellisel perverssel kujul aga ei oma mingit erutavat sädet endas. Selles mõttes on hetkel tulev järgmine laul „Have you ever really loved a woman“ väga erinev raamatus esitatud käsitlusest naisest – naine on koduloom, ja nagu muud koduloomad ning alamad olendid, on naine loodud selleks, et mees saaks teda kõikvõimalikel rikutud viisidel, mida aju suudab produtseerida, ära kasutada. Õnneks aga pole kõik vargad nii rafineeritud ajuga, et suudaks sama hiilgavalt ära põhjendada mõrva, röövimise jms. Võib-olla aga see on halb, sest mõtlematusega suureneb julmus? Või pigem siis metsikus. Rafineeritud julmus nõuab kõrget intelligentsust.
Kui selle raamatu juures kõrvale jätta tema kurikuulsus ja sellega kaasnev aura ning kogu see perversne pornograafiline jama, siis on see paras väljakutse headusele…huvitav igal juhul.


Currently playing: Cue – Burning, following Damien Rice

Tahaks armuda. Aga nii, et võiksin ka kaisus olla. Tahaks seda tunnet, et keegi kogu oma ihu ja hingega on huvitatud minu persoonist ning kõigest, mis sellega kaasas käib. …Kas selliseid asju on olemas? …Ma ei tea. Ma eriti ei usu ega looda. Või siiski, loodan, aga ei usu. Ei tea kumb kombinatsioon halvem on. Kas loota ja mitte uskuda või mitte uskuda ja loota või mitte midagi neist teha.

Armumisse igal juhul ma ei usu. Enda puhul. Kuidagi tundub nii, et see peatükk on läbitud. Käis sinna täiskasvanuks saamise (passi järgi) juurde.

Kõik õpivad siin. Või vähemalt näivad seda tegevat. Kõik on asjalikud. Vaevalt keegi muuks siia tulekski. Huvitav, mis nende eludes toimub? Mõni neist inimestest on päris kena kohe. Eriti huvitav oleks teada, mis nende elus toimub… Inimene on nii lihtne – ilu köidab alati.
Enamus vist õpib eriti tähtsaid asju. Neil on kindel rutiin elus ja kõik on korda seatud. Mitte nii nagu minul. Häbi peaks vist olema… ? Veel ei ole. Võib-olla hiljem kunagi tuleb.

Kell on juba neli. Eestis 6. Panen asjad nüüd kohe kokku, istun natuke arhiivis ja sobran, kas on mulle vajalikke asju ning siis lähen söön raamatukogu õuel oma viimase õuna ära ning loen. Üritan kõigest väest hoiduda poodi minemast. …Kardan, et ei õnnestu ja ostan omale ikkagi šokolaaditahvli. Aga hoian pöialt siiski. Ning siis lähen sinna teise internetikohvikusse, kus tundub, et saab oma läpaka taha juhtme toppida. Saadan mõne CV töökuulutuste peale. Et saaks mingi asjaliku linnukese ka kirja. Kõlab hästi?
Jah!

Istanbuli päevikud. Vol VI.

Midagi huvitavat Jungilt. "Paljud inimesed soovivad vabaneda elus kehtivatest piirangutest. Reisimisega saavutatud vabadus /../ ei asenda aga tõelist."
See tuleks nüüd meelde jätta!

Kodune päikeseloojang. Võõrsil läheb päike teistmoodi magama. Eriti islamimaal - seal on nagu mingi saladus ja palju paksu verd selle punase kera taga. Kodu päike on kollane ja karge.

Vabam on olla tagasi. Kogemuse ja silmaringi lisa võrra rikkam.

Eesti taevas oma pilvedega on imeilus.

Currently playing: Tõnis Mägi

Istanbuli päevikud. Vol V.

Oma üksi rännakud olen massivajadusena minetanud. Mõnikord teeks veel, aga tahaks ikkagi mõnusat seltsilist. Eriti siis kui ei ole vaja mõelda mingitele emotsionaalsete probleemide üle (praegu!). Heast seltsilisest tunnen tõesti puudust. Samas olen pigem üksi, kui kellegagi, kellega huvid ei klapi. (Nt "vahemere veri", kes tahab vaid taksoga sõita ja mugavat turismi) Mulle meeldib palju käia ja ringi vaadata. Kahjuks ei julge iga nurga taha piiluda - üksiku naisterahva needus temperamentsete meeste mal. Peab oma uudishimu vaos hoidma ning mitte igale poole ronima.

Bütsantsi pärand on võimas. Uskumatu, et midagi sellist on tehtud. Roomlased olid vägevad omal ajal. Samas ei tunne ma Istanbulis sellist mineviku hingust, kui Roomas. Viimasesse tahaks tagasi. Kasvõi üksi.

Kahe suure moshee silmitsemine haarab mind kogu aeg uuesti ja uuesti. Mul on hea meel, et iga päev, kui linna poole lähen, neist mööduma pean. Astun sealt kogu aeg läbi. Ja iga kord lummab mind vaatepilt. Muud moodi lihtsalt ei oleks võimalik.

Kui ma oma katuseterassil kiikudes lennukeid tõusmas vahin, siis tuleb kange tahtmine juba lennujaama ronida. Ei taha enam kohapeal olla. Ilmtingimata nii väga kodus ka ei tahaks olla...vist....aga tahaks olla lennukis - TEEL. Tahan olla teel, teel kuhugi, millegi suunas. Ükski kohalejõudmine ei rahulda täielikult, või ei ole seda veel teinud. Ei tea kas järgminegi soove täidab - utoopiad on määratud. Aga kole kange tahtmine on olla teel.

Iga maa, riik, koht mõjuba erinevalt. Läheb erinevalt südamesse. Istanbul on crazy ja ilus. Aga ta ei poe mulle nii naha alla kui mõni teine Euroopa linn seda on teinud. Siin on ka vesi ja laevad....aga ikkagi...Midagi on teisti. Asi ei saa olla väga ka rahvuses, sest mulle ei meeldi ka itallased; usk ei saa see ka olla, sest kõige rohkem meeldib mulle istuda moshees ja nautida seda püha rahu....

Currently playing: Thomas Newmann

Naljakas - mida põhja poole, seda vabamad reeglid riietuse ja välimuse suhtes on, kuid ilm ei luba paljalt ringi joosta. Mida lõunapoole (islamimaad), seda rohkem end katma peab ühiskonnakorra tõttu, kuid seda kuumem kliima on.

Toad on siin ühikas väikesed nagu haareminaistel. Võib-olla on see türgi eripära, et kõik käib pead-jalgupidi koos ja ollakse minimaalsele ruumile kokku surutud.

Mõte kaob siin kõrge lennuga ära - kaugele merele, kalapaatide vahel läbi. Unistamisel on suur hoog sees. Utoopiad on eriliselt karged, kaunid ja kättesaamatud. Jälle mõtlen endale välja elu, mida pole ega tule...

Viimane päikeseloojang Istanbulis. Imeilus. Punane kera vajus linna taha peitu - magama...

Istanbuli päevikud. Vol IV.

...Ma arvan, et mõneks ajaks on nüüd mu peatükk "Mehed" läbi. Aitab. Ma ei ole kellessegi armunud ja ei peaks kellegagi jamama. See ei anna midagi. Kogu elu käib ringiratast mööda kindlat rööbast. Kaupoga koos olles tundsin kõike, tema mitte midagi. Tarvi on minuga, kadudes ühe rohkem ära tunnetesse, mina aga mitte. Mul oli reisierutus ära minnes, kui Tarvi oli kurb ja tuli mind saatma. Ramil oli nüüd reisierutus, kui minul oli sitt olla teda ära saates. Mul ei olnud bussile minnes mitte millestki kahju. Sama vabadust nägin Rami silmis. Õnneks ei ole ma armunud. Kui oleksin, oleks see küll väga täbar olnud. Mingi kahjutunne ja teatud igatsus on küll sees... Aga sellele lööb oma tumeda templi peale lihatüki staatus. Mõnes mõttes ma teadsin, et ma ei armu. Kuid oleks tore olnud midagi jälle tunda. Oleksin tahtnud, et süda oleks põksuma hakanud. Ma ei ole nii kaua aega armunud olnud. Võib-olla ma ei armugi enam kunagi. ....Igatahes ei tunne ma kellegi vastu mdiagi ja peaks nüüd selle peatüki rahule jätma. Paus. Meestest. Tuleb vaadata ettepoole. Hetkel siis Londoni suunas. Ja see on hirmuäratav. Sellest tuleb tõesti ellujäämiskursus. Loodan olla "klassi parimate" seas. Või siis vähemalt mitte tagasi tulla saba jalge vahel, vaid targema ja kogenenumana.


Currently playing: Queen "Mother Love"

Istanbuli päevikud. Vol III.

Täna on palju asju plaanis. Kogu Istanbuli vanavara. Sultanahmet, Ayasofia, Topkapi, Rüstemi Pasha Cami...Haarem.

Eile oli liiga palju käimist. Võttis aega terve igaviku, enne kui hosteli, kus nüüd elan, üles leidsin. Tegelikult on asukoht väga hea, aga mittetürklasele võimatu leida. See-eest olen toas üksi ja mul on rõdu imeilusa vaatega merele ning katuseterassilt näeb kogu Marmara merd ja Istanbuli vana Sultanahmeti linnaosa. Hea on olla rahus. Praegu istun Topkapi palee hoovis ja siin on lärmakas. Turistid on rumalad. Austus võõra kultuuri suhtes on minimaalne.

Seepärast mulle meeldis Rüstemi Pasha moshee. Sinna ei satu palju turiste ning mingil hetkel olin seal täiesti üksi. See oli võimas tunne. Oled vaimu kojas ja iga keharakk ütleb seda. Loomulikult ei suuda ma haarada kogu pühadust, mis neis kohtades on, sest see usk on võõras mulle...Kuid siiski...

Araabia keelest...või pigem kirjast võiks aru saada...... Kõik seinad on igal pool mingite tarkustega kaetud, aga ma ei oska seda lugeda. Sellist tarkust aga tahaks osata omandada - ehk siis seda seinalolevat. Valiti ju kunagi spetsiaalselt välja targad, kes neid otsiks...

Egiptuse bazaar ja suur bazaar. ..Mul ei ole kauplemissoont, et turult midagi huvitavat muretseda. Lihtsalt puudub see.... nii et maksan...maksan rängalt kui miski meeldib. Mis teha. Loll loom noh.

Istanbuli päevikud. Vol II.

Sinine moshee. Hoolimata turistidest, hoolimata mingite jonnakate laste kisast, on see ikkagi rahulik koht. Hoolimata isegi närvesöövatest rändkaupmeestest. Eks nad ole osa Türgist.

Nende võlvide all on mingi rahu. Või tuleb see usust, mis saatis selle ehitust. Kahtlemata on siia süstitud Oriendi tarkust. See ruum, kus ma istun, on palvuseks mõeldud. Siia kogunevad usklikud minarettide hüüu peale ja palvetavad koos. Võib-olla tuleb see sügav rahu sealt.

Ainult 3-4 aastane jonnakas plika ei mõista ning karjub edasi.

Currently playing: Caetano

Nii mõnedki päevad on möödas. Nii mõndagi on selgem.

Ta on nüüd lennuki peale pandud. Mitte mingit romantilist jama. Eks nii temale kui ka minule sai selgeks, et ega sealt midagi erilist küll ei kooru. Võib-olla mulle lihtsalt ei sobi "vahemere veri".

Eile õhtul.... vahest ehk varemgi lõi aeg-ajalt välja. Aga eile õhtul just eriti, kuni tänaseni, oli ikka sitt tunne sees küll. Selline kergelt odav maik suus. Asi läkski ju tegelikult nii, nagu sai ükskord prohvetlikult öeldud: "What will happen in Turkey, will stay in Turkey." Ja nii ongi. Ma ei usu, et me eriti enam pingutaks kokkusaamise nimel. Asjad lähevad oma normaalsesse rööpasse tagasi.

Mõru maik on suus, aga ma ei kurda eriti. Küll läheb üle. Kogemuse võrra rikkam. Mulle ei sobi see vahemere egotsentrilisus. Liiga vähe küsimusi küsib, ei uuri üldse minu elu ja isemust, vaid räägib meelsamini enda omast. Muidugi võiksin ju ise avaneda...aga ...vat ei ole seda tüüpi...Kahjuks. Elu oleks palju kergem, kui kui oleksin rääkija, avaneja jne. Vastupidine sisemus seab aga teatud piirangud, mis sorti inimene sobib...

Mu keha ja mu aju räägivad erinevat jutu. Keha ütles "Jah" - hea oli, aga aju kõhkleb..eriti ei usu sellesse asja, sest midagi jääb puudu....mingi hingeline connection või seesmine sarnasus. "Minu mees peab minust huvituma, mind kaevata tahtma, mingua mõtteid jagama, analüüsima.

Ja mulle ei sobi edev mees. Võib-olla edevus tuleb erinevatest võimalustest.. Kui omale rohkem lubada saad, siis kekutad ka rohkem. Ükskõik.

Istanbuli päevikud. Vol I.

...Minek algas esmaspäev. Istusin rongis teel Tallinna...tegelikult teel Istanbuli... Aga see ei ole hetkel põhiteema. Hetkel!!!

Enne Istanbuli tuli natuke head-aega öelda. Ja siis Riiga sõita. Hüvasti jätmine ei ole mugav. Eriti kui sinna on segatud emotsioone, mis ei leia minult väärilist vastust. Aga head-aega tuleb öelda....muidu on pahasti.

Ööpimeduses olin juba bussis. Head-aega'd olid läbi. Ma olin siiras. Ma ei valetanud, ega teinud nägu tunnetest, mida ei eksisteeri. Ma arvan, et tal on raske. Väga palju raskem kui minul. Samas arvan ma, et ei teinud liiga palju kahju. Oleks võinud rohkem ju teha, aga otsustasin mitte. Mul ei ole kahju, mul ei ole sugugi mitte kurb minna. Mul on olla hea...

Alati on elus kaalukausid viltu. Enne tehti mulle haiget - rõvedalt. Nüüd teen ise haiget. Loodan vaid, et mitte selles ulatuses, kuidas ise sain.

6. septembril jõudsin kohale. KOHALE. Mitte ainult Istanbuli.....vaid ka tema juurde. Naljaks oli olla hotellis. Seal. Temast ei olnud eriti mingit jälge...asju laiali...või midagi sarnast. Väga imelik tunne sees - nagu mitte mdiagi erilist ei toimuks...samas on teadvus ja keharakud kõrgvalvusel.

Uni tappis. Magada korralikult ei saanud...kuigi eelnevalt oli 2 ööd vahele jäänud. Teadvus hoiab üleval - kontrollib igat krõpsu, mis väljapool ust toimub. Iga heli võib olla tema tagasitulek hotelli. Mul puudub igasugune ettekujutus sellest, mismoodi meie kohtumine välja hakkab nägema. Fantaasia on mul rikas ja võimekas....kuid sellel on vist teatud piirid....

Ta tuli... See ei olnud sugugi nii, nagu ette olin kujutanud. Mitte miski ei olnud nii. Oli palju parem. Aga minu süda ei ole suuteline armuma. Ma tegelt olen jõudnud arusaamiseni miks. See oli See kord...... 3-4 aastat tagasi...see 1. jaanuar kui midagi katki läks, midagi mida parandada ei oska...või ei saagi. Kaotasin võime panna süda põksuma. Ta ei oska seda enam.

Kuid armastada küll....Kuid ma ei tiksu tingimustel, mis sobiks antud asjaoludega.

Pisikesed asjad

BUKOWSKI:

Mehi suutsin ma välja mõelda, sest ma olin ise mees, aga naisi mitte, naisi tuli kogeda.

Mulle läksid korda paljud asjad: naiste kingad voodiserva all, kapi taha maha unustatud juuksenõel; see, kuidas nad ütlesid: "Ma lähen vestu."; peapaelad; see, kuidas on, kui sa temaga kahe ajal päeval mööda alleed jalutad või kuidas lihtsalt kaks inimest koos jalutavad; pikad õhtupoolikud, kui saab napsu võetud ja marihuaanat tõmmatud; jutuajamised, tülid, enesetapumõtted, mõnus koos söömine, naljaviskamine, mõttetu naer; tunne, et juhtub imesid; molutamine kahekesi kuskil pargitud autos; kella kolme ajal öösel pähe tikkuvad mõtted naistest, keda hiljuti oli kepitud; see, kuidas sulle öeldi, et sa olid norsanud, või see, kui sa kuulsid, kuidas tema norskas; emad, tütred, pojad, kassid, koerad; mõnikord surm ja mõnikord lahutus, end elu läks ikkagi edasi, kuigi sa nägid asju läbi; see, kuidas sa istud ja loed omaette lehte ja sul on kehv olla, sest sa tead, et ta abiellus idioodist hambaarstiga; hipodroomid, pargid, piknikud pargis, isegi vanglad; naiste igavad sõbrad, omaenda igavad sõbrad; joomine; see, kuidas ta tantsib, kuidas sa flirtisid või kuidas tema flirtis; ta narkotsipanek; see, kui sa kõrvalt serva tegid ja kuidas tema ka tegi; koos magamine...

....fakk

...ma olen vist armund.....fakk fakk fakk........

..oleks vähemalt valind kellegi teise....you stupid girl....

fakk....

Läbi. Olnud. Läinud.

Nii...tehtud. Nähtud. ...Ja tunne? Hmm..midagi erilist ei olnud... Ebamugav. Südantlõhestav mitte. Uudishimu ja ebamugavus. Millegipärast häiris väga, kui ÜKSKÕIKSELT ta minusse suhtus...ei tulnud rääkima...kordagi... Ju siis igatpidi olen minevik - ka inimesena.
Tundsin kui HEA mul on olla, kui ma selle teemaga ei tegele ja teda ei näe. ...Ta natuke aega tagasi tahtis mingil hetkel mu pilte näha, aga arvan, et näeb neid siis kui teisedki - minu ärasaatmispeol. ...Mul on konkreetne vastunäidustatus temaga tegelemise suhtes. See aasta aega kestnud destruktiivne suhe, see õigemini üle aasta kestnud valu on jätnud oma jälje. Eks temal on teisiti...sest tema on tundnud kogu selle aja teisiti... Seetõttu ootan ka, et pigem tema peab "andma"..tulema mulle vastu....kui tahab. Näib, et mitte.

Armastuse ajaloo alla käivad meil erinevad peatükid. Tema oma on paar nädalat pikk, minu oma hiilgab oma sisukuselt pooleteise aastaga. Loomulikult on suhtumised ja tundmused erinevad. Ja see on ka mõistetav, miks ta aru ei saa minu käitumisest või tunnetest tema suhtes. Las olla... Tulevikus saame sõbraks? Praegu las olla... Armid on sügavad. Ei veritse. Ei, enam mitte. Aga nad on ulatuslikud, sügavad....

Currently playing: Damien Rice "Cold Water"

Praegu on tähtis, et minul oleks hea.... Ja mul on hea. Ja Viljandi Folgil oli hea... Triinu sõpradega - supertegelased, karakterid ja koomikud. Lahedad inimesed, mõnusad sõbrad - see on see, mis teeb elu ilusaks. ...Huvitav on see, et mida rohkem kasvad ja iseendaks saad, seda rohkem oled Ise teistega ja leiad neid, kes sulle sobivad. Sest väljendad end - väljendad end nii, et ei ole segane ja piiratud arusaam, mis on hea, mis mitte. See praagib välja ebasobiva.

Currently playing: Tanel Padar & The Sund "Nii siis jääbki"

Lõbu. Lõbu oli ka. Hea oli olla... Füüsiline kontakt...füüsiline hea kontakt on mõnus. See on nii hea tunne, kui keegi silitab... Keharakud karjuvad rõõmust, kui saavad kaissu. Süda on tumm. Kurt ja tumm. Aga keha laulab ilusaid viise...

Ja karjub veel...

Currently playin: Tango de Roxan

Tohib ju? Kohustusi ju pole? Ja ma olen aus...kõiges. Ei valeta, ega mängi midagi, mis pole tõene. Võib siis ju?

Jah!

Hirm.

....Suur suur hirm. Või siis - see ju peab ju olema suur hirm, kui iga päev mingist kindlast asjast mitu korda mõelda ja seda karta. See muudkui keerleb ja keerleb ja keerleb lõputult peas. Milleks muuks nimetada seda, kui ette võetakse mingeid tegevusi, mis võiksid pehmendada eelseisvat. ...Loomulikult on see kõik tulutu... Aga ma pean ju proovima.

...Ma ei taha teda näha. Veel vähem tahan näha teda tema uue õnnega käest kinni jalutamas. Või tegemas kõike seda, mida kunagi mina tegin. See, et mina seda tegin, ei ole tegelt enam põhiteema. Põhiteema on see, et mul on palju parem nii, kui ma ei näe teda... Mul on väga okei nii. Väga. ...Aga see ei kesta kaua. Folk on ülehomme, kestab neli päeva. Lisaks on minga ka kontakti võetud, et fotosid näha - selle lükkasin edasi. ...Mulle ei meeldi see... Mul on ju hea olla... Miks ma peaks tahtma, et see muutub.... Ma ei tahagi ju seda.... Ma ei taha teda näha, maha ei taha temaga rääkida... ja kõige vähem tahan näha teda uuest õnnest säramas... Ma tean, et ta teeb seda niikuinii... Sellest teadmisest piisab. Siin kohal võiks punkt olla.

Currently playing: Damien Rice "Cold Water"

Noh...eks tuleb võtta seda jälle kui elu ülesannet, mis tuleb lihtsalt ära teha. Miski, mis kasvatab ja teeb tugevaks....
...Mis ei tapa teeb....vigaseks.....

Kodus.

Mul on riided põrandal koos muu pahnaga maas ja laud teises toas joonlaua järgi korda seatud. Kodus on hea. Tõsiselt hea.

Kuigi ma midagi mõistlikku ei tee, on ikka mõnus istuda ja vaadata asju. Või käia ringi ja vaadata asju. Ning meenutada.

Kunagi oli mu kogu elu siin. Nende seinte vahel ja neil tänavail. Mida kõike ma mõelnud olen jalutades neil tänavail, mida kõik ma tundnud olen vaadates neid hooneid, mida kõike teinud olen ma siin.

See on justkui ravi käia ringi ja kutsuda esile vanu mälestusi. Siit sõitsin rattaga ema tööjuurde kunagi – kui suur küll Türi linn siis tundus, kui tähtis see hall kulunud hoone siis näis. Seal teisel tänaval käisin ma mingi aeg tihti jalutamas – sest seal elas üks poiss keda oleks tahtnud tunda. Ei, mitte niimoodi – lihtsalt tundmisest oleks ka piisanud. Sealt puude allee vahelt läksime Kätuga õhtuti kell kümme trennist koju ja laulsime kõva, koleda häälega „Words….don’t come easy….to meee…“. Selles lillas majas elas minu hoidjatädi. Ta oli hästi tore ning andis alati magusat. Aga maja taga vanas surnuaias…vat see oli kogu lapsepõlvemängumaa – seal ehitasime onni, seal mängisime kellegi haual kodu, seal tõmbasid mu väiksed sõbrantsid esimesed ärasuitsetatud, maast korjatud sigaretid. Mina vaatasin pealt – juba siis oskasin ma kõrvale põigelda kui vaja... seletasin, et mul on allergia. Selle kahekordse maja juures olen ma jalutanud…käisime sealt mitmeid kordi ühe päeva jooksul mööda. Ei, vaja ei olnud, aga seal elas üks kena poiss. Praegu ta mulle küll ei meeldi…

Mõnus on olla kodus. Vähe on muutunud. Palju on teistmoodi. Aga hea on olla kodus.

Armastus.

Mis on armastus. …Vaevalt, et keegi vastust sellele küsimusele teab. Ometi mõtiskleb kindlasti igaüks aegajalt – mis on armastus.

Mingi päev kargas mulle pähe, et armastus on kui jõgi. Ta ei ole kunagi üks ja seesama... Mõnikord uputab meid üle, teinekord kuivab pisikesed nireks. Samas on ta kogu aeg olemas. Seal. Jõe eest tuleb hoolitseda, teda ei tohi reostada… muidu rikneb kõik, mis on ta ümber ja sees. Jõgi ei ole eales ainult ühte nägu, kunagi ei saa kindlalt väita, et vett on niipalju või naapalju. Mõnikord on vesi soe, teinekord jälle külm. Jõgi ei ole järv, mis lihtsalt tekib ja seisab seal… kuni kasvab kinni. Üks päev tundub, et jõgi kohiseb hirmutavalt. Teine päev tundub, vuliseb võluvalt. Kolmas päev jääb jõgi ette, sest tahaks teisele kaldale. Aga ta on seal. Ja tuleb jälle neljas päev koos tahtmisega ujuda…

Ma tegelikult ei tea, mis on armastus. Aga nagu enamus inimesi… arvan ma, et ma tean mis see ei ole. Armastus ei ole valmisprodukt. Jõuab kohale ja tarbid nii nagu on. Armastus ei ole fikseeritud. Seda ei saa mõõta, sildistada ja kaaluda. Ja kindlasti ei armastus üks suur tunne, mis saabub meie südamesse ning jääb muutumatul kujul sinna igavesti…

/...mõni teine päev mõtlen edasi.../

Kaotusvalu.

...kaotusvalu... See tähistab igat päeva. Nüüd on siis see aeg tegelikult käes. Ja kohale jõudnud. Inimaju on võimas... Tuleb välja, et olen iseendale kogu aeg sisendanud teisi asju (isegi päevikut sellest pidanud), olen alla surunud... mitte näha tahtnud.... aga.... ma pole kunagi sisimas lahku korralikult läinud... pole kunagi ÜLE saanud sellest... Ja nüüd on see aeg.... Valusalt tuli see aeg... valus on see aeg... Kaotus on kogu aeg kaasas... Kaotust on kogu aeg tunda... Raske on see... Palju raskem, kui oleks osanud ette kujutada... Selle vastu püüad end ette valmistada...aga sel päeval...ei ole me kunagi valmis.
Kaotusvalu märgistab mu kõiki liigutusi ja samme. Kaotusvalu.

Currently playing: Damien Rice

Küsisin valusaid asju... Sain valusaid vastuseid. Ise olen süüdi. Küsisin, kui kaugel nad omadega on. Suudlevad. "Kui ma tuleksin, kas ma näen teid käitumas kui paar?" - "Jah" See kummitab mu peas nagu paha vaim. Pidevalt kajab ja tuletab meelde valu. Valus on valu.

Currently playing: Elisa - "Dancing"

Lugesin raamatust midagi....
Sellepärast on nii oluline lasta teatud asjadel minna. Vabastada. Kaotada. Inimesed peavad aru saama, et keegi ei mängi märgistatud kaartidega, vahel võidame, vahel kaotame. Ära looda, et nad midagi tasuvad, ära looda, et nad su pingutust vääriliselt hindavad, sinus geeniuse avastavad, su armastust mõistavad. Tsükleid lõpetada. Mitte uhkuse või suutmatuse või ülbuse pärast, vaid lihtsalt, et see ei mahu enam sinu ellu. Sulge uks, vaheta plaati, korista maja, raputa tolm. Ära ole enam see, kes sa olid, ja muutu selleks, kes sa olid.

see kiri mida ma kirjutada ei tohtinud

...hiireraamat on peegel negatiivsest.... positiivset enamjaolt ei panda kirja...vaid tuntakse. Lihtsalt tuntakse. Valu tegi reaalsus. Mõnus oli utoopiline maailm. ..Alati pärast seda, kui lähedale oli murtud...intiimne oldud....nahk naha vastas...usaldus olemas, oli superhea, oli siiralt hea olla. See ei olnud ju võlts.... Lihtsalt ilu ja valu käivad käsikäes..lakkamatult. Haiget saada on valus. See on äravisatu valu. See on põlatu meeleheide. Need seal raamatus on enamjaolt need negatiivsed hetked millega ma TOIME EI TULNUD. Ilusaga tulin. Sellest ei viitsinud eriti kirjutada. See oli hea. See ei vajanud raamatut.

Sa istud teiselpool köögi lauda. Sööme. Viskan julma nalja ja naeratan sulle. See on siiras. Järgmisel hetkel tuleb meelde valu. Siis sina teed nalja vastu või suudled. See on päris. Rõõm on mul alati siiras...aga kurbus käib sellel järel kui vari, mis kunagi ei lahku.

ma ei ole olnud sinuga võlts..vähemalt oma arust mitte..ma olen olnud VALUS..valutanud. Keedes oma valus. Sest ma TEADSIN seda, mis sa ka mainisid - koos olles on hea..aga eemal olles olen sul meelest nagu tuulepuhang.... Sina minul ei olnud nii. Sind kandsin ma kaasas kogu aeg, igas tegevuses, igal pool. ..Ebavõrdsed kaalukausid keeravad sees nagu nagadega noad. ....Aga räägitakse et elu käibki nii....alati on keegi all ja keegi peal...

..mina olin all. olen veel all. ..ma ei saanud ju olla lõpuni aus ja avatud, sest kuigi sa oled see inimene keda ma saaksin lõpuni usaldada, oled sa ka see inimene kelle võimuses on mulle kõige rohkem maailmas haiget teha. 2 in 1 ...bad luck... mõistad seda dilemmat? ...ma tean et mõistad...

...ma valisin selle valu ise. minu valik. ära mõista hukka palun. kunagi saad aru mida tehakse väikeste päiksekiirte nimel...

ma tean et sa loed selle läbi, ja varsti, järgmisel päeval vahest juba, lähed jälle rõõmsalt oma eluga edasi. Seepärast ma ei muretse su pärast. Ma tean, et sul läheb hästi. Oled julge, seltsiv, avatud, usaldav ja ettevõtlik. Kõik teed on valla. Head põnevat reisi eluteel.

Ring sai täis.

..Kui nüüd hoolega järele mõelda, siis mingi ring sai täis. Kõik olulised asjad lõppesid ära ühe nädalaga. 1) Tema 2) Ülikool 3) Kohvik. Kõik asjad, mis mulle nii palju tähendanud on. Kõik on lõppenud, kõik on läbi. Otsas. Ring sai täis. Olen asjadega seal, kust kord tulema hakkasin. Ometi ei ole ma millegi poolest vaesem. Olen rikas. Rikas inimeste ja kogemuse võrra.

Nüüd lähen koju ja teen neid asju, mida tegin siis, kui teele asusin. Siis ei olnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab. Praegu tean seda samavähe. Vahest isegi veel vähem. Samas tunnen ma rõõmu, sügavat rahulolu ja heameelt, et võin nüüd natukeseks pöörduda tagasi. Tagasi sinna, kust tulin ja mõelda asjadele, mis vahepeal on saanud. Ma olen teel.

Kas nii ongi siis?

Elu on imelik. Inimesed vahetuvad me eludes. Kas nii käibki see? Mis on selle asja mõte? Keegi on absoluutselt kõik su elus paar aastat ja siis on punkt. Kannad inimese maha? Unustad ilu, unustad valu. Ja teed näo, et midagi pole olnud. ...Need paar aastat vaikid olematuks? No muidugi õpid sellest midagi...mingil määral...millalgi... Ja siis lippad edasi. Et lasta järgmised paar aastat elus mingil hetkel maha kanda.

Aga ma saan hakkama. Block-delete. Aju teab, et see on parim asi, mis juhtuda võis. Parim, mina tean ka seda. Siiski.... Sõltumata mängureeglitest - kaotaja on ikka kaotaja.

Kunagi olen võitja. Kunagi olen tuttav...vbla sõbergi. Hetkel olen see, kes ei kõlvanud. Kaotaja.

Currently playing: Elisa - Rock Your Soul

..tähendab...tegelt on ju kõik okei. või ei ole ka...siis ei ole kui igast ebamugavat infot tilgub. Aga muidu on kõik korras.... Paar sotsiaalset krahhi ehk emotsionaalset ebamugavust tuleb juulis üle elada ja siis on bueno... Arvan.

Eile oli kõik korras... Tore oli käia jalutamas ja rääkida juttu...kellegi muuga. Nii tore oli, et kahju oli pärast kodus olla. Juhtub...

Currently playing: Damien Rice - Delicate

..Kraamimine... ...Kuradi palju on asju, mis on muretsetud mõeldes kellelegi... Mida perset ma nendega nüüd siis teen?

Currently playing: Mick Jagger - Old Habits Die Hard

Algus. Lõpp. Kõik koos.

Nii...siin ma nüüd olen. Alguses ja lõpus korraga. Tühi ja täis tunne on. Enamasti tühi siiski.

Alguseks sobib. Lõpuks sobib ka.

Eks näis. Miskit ei tea, miski ei ole kindel.

Eks näis...

currently playing: "thomas newmann - dead already"