Sunday, March 03, 2019
Tuesday, February 19, 2019
The LORD your God is with you
The LORD your God is with you, the Mighty Warrior who saves. He will take great delight in you; in his love he will no longer rebuke you, but will rejoice over you with singing.”
Sunday, February 04, 2007
Sügavsinine.
Currently playing - Daminen Rice "Accidental Babies"
Leidsin omale taustalaulu. Lasin seda omajagu pikalt. Paar tundi jutti. Veel ei väsi ära. ...Mis mõttes üldse väsitakse ära? Emotsioonist ei väsi nii kähku. Kuidas ma siis sellest laulust väsida saan kui see on üks tunne...
...Ammu ei ole midagi kirja pannud. Polnud seda õiget tunnet... Tegelikult valetan. Vassin, sest piinlik on öelda, et elu oli sügavsinine. Ma isegi ei tea mis hetkest. Saan aru vaid, et ei saanud midagi aru enne kui november 2006 kui enam sinisemaks minna ei saanud... Nüüd läheb jälle roosamaks vist... Vist, vahest, võib-olla... Ma ei tea. Ma ei tea midagi. ...Tean vaid, et kõik võimalik on tehtud....
Tunded on rasked. Lasuvad peal ja rõhuvad. Ükskord upun oma tunnetesse.
Senikaua aga... otsime mõtet.
Wednesday, August 16, 2006
Ja ongi nii.
...Ja ongi nii, et olen palju parem inimene, kui olen saanud olla üksi. Olen palju parem sõber. Olen parem....
Olengi üks seda sorti, kes muidu ei funktsioneeri, kui ei saa üksi olla. Mäletan, et olen lugenud nende kohta...mõni näitleja või kirjaniku eluloost... et põgenetakse inimste eest... ....Huvitav kuidas selliseid asju teistele seletatakse? Mõtlen nii, et see kedagi ei haavaks... Ńojah, alati haavab ju - inimestel on kalduvus kõike esialgu isiklikult võtta ning hiljem alles mõelda....või harjuda...
See ei ole aga kasulik... Kasulik on otsida inimeste seltsi... tervislik on suhelda, jagada... olla avatud...
...Samas ei ole shokolaad ju ka kasulik...
Lamb "Til the clouds clear" & "Gorecki" (kolmandat päeva järjest)
Olengi üks seda sorti, kes muidu ei funktsioneeri, kui ei saa üksi olla. Mäletan, et olen lugenud nende kohta...mõni näitleja või kirjaniku eluloost... et põgenetakse inimste eest... ....Huvitav kuidas selliseid asju teistele seletatakse? Mõtlen nii, et see kedagi ei haavaks... Ńojah, alati haavab ju - inimestel on kalduvus kõike esialgu isiklikult võtta ning hiljem alles mõelda....või harjuda...
See ei ole aga kasulik... Kasulik on otsida inimeste seltsi... tervislik on suhelda, jagada... olla avatud...
...Samas ei ole shokolaad ju ka kasulik...
Lamb "Til the clouds clear" & "Gorecki" (kolmandat päeva järjest)
Sunday, August 13, 2006
Misantroop.
Currently playing: Lamb "Best kept secrets"
Vahel mõni muusika lihtsalt läheb nagu rusikas silmaauku... Või siis pigem hingeauku. ...Või kui hingeauku, siis rusikas on vist võrdluseks liiga väike ese...
Ma olen nii väsinud. Inimestest. ...Aegajalt lihtsalt väsin ära inimestest. Ja nüüd hoian kümne küünega kinni normaalsusest, et veel veidi vastu pidada. ...Ma teadsin, ja kartsin ette, et ma ei saa sellega hakkama, et ma lihtsalt ei suuda. Ma ju tunnen end. Tean, et mul on vaja üksindust kui õhku. Mul on vaja olla omaette, et keegi ei tülitaks, ei räägiks, ei vajaks mu tähelepanu. ...Kui ma seda ei saa, siis muutun vähem kannatlikuks... tõredamaks. Ma ei suuda kunagi ühe inimesega kõike jagada....eraelu, tööelu, 24h päevast... Ma lihtsalt ei ole üks neist inimestest, kes on "inimeste inimene"....
Vaatasin ükspäev Seksi ja Linna jälle. 4s season. Mäletan, et kunagi samastasin end Carriega. Nii lahe nagu eksju. A nüüd mõtlesin, et nope....tema on ka üks neist seltsivatest inimestest, kes tunnevad end vahel üksikuna, kellel on vaja seltsi, tähelepanu ja inimesi ümber..... ...Võtsin siis pähe, et ma pigem nagu Mr. Big, kes tüdines ära New Yorgist ja ostis omale Napa..... Üksi ei hakka igav... Endaga on tore olla...endaga on vaja olla...ilma teisteta.....
Närvid on pingul...sellest, et väga vähe olen saanud üksi olla ja sellest kui palju negatiivset paska tööl kogu aeg selga sajab. ...Putkas on tore olla, eemal kohvikust, istud seal ja ei saja pähe sitta kümnest suust teemal kui halb inimene keegi on ja kui halvasti ta tööd teeb ning siis kui halb sina ise oled, et inimestele oma oskustega silma jäänud ning nad naiivselt kommenteerivad ja ligi tulevad...... Jee...vastutan teiste inimeste käitumise eest.... jee...miks siis mitte kohe vastutada kogu maailma eest.....et sõjad ja nälg on....jne...
Ahjaa...selle Terry juurde läksin ja istusin maha. "May I interrupt you?" , alati, lase aga tulla. "Can I trust on your confidentiality?" jajaaa, räägi mis on. No ja rääkisin siis, et palun ära telli enam minult cappuccinot, vaid telli selle käest, kes on leti taga ja palun kiida neid ka mustri pärast. Ma saan haledalt (get in trouble) kaela nii selle eest, et teen lehti, kui selle eest, kui mult isiklikult kohvi küsima tullakse. "Oh, sorry, I didn't know. Of course I'll ask the person who is there next time. I'm sorry I didn't know" jajaa, vabandust et teemaga üldse tulen, ja ei ole midagi sinu viga ja supersorry ja aitäh et ära kuulasid jne. niiiihhh.... üks siis maas...
Bill on ka oma lehejutuga väga agar....peab temaga ka rääkima?....aga ta liiga jutukas...... Et kui talle rääkida, et see mulle ebameeldivusi toob, kui ta lehte capu peal tahab ja selle puudumist või tellimist kommenteerib...... äkki ta ei hoia suud lukus?
Mäletan Tam'i ja Epu cappuccino lugu. Tam sai mult kogu aeg südameid ja siis nõudis Epult ka. Epp võttis asja lasnalt, naeris ja ütles, et seal on a'la puu ja orav või öine tähistaevas jne..... Ja siis mõnda aeg oli "süda kohvi sees".... Ma oleks vist vastanud, et linnatüdrukud ei tunne loodust....
Ühesõnaga....olen vist umbes poole sellest ajast, kui tööl olen olnud mõelnud sellest, et vahetaks töökoha ära.... Eriti tahtsin ära minna Juunis-Juulis...... Siis vahepeal vaibus vähemaks... Mul on tunne, et mul on rohkem konflikte võrreldes Katriiniga, kuna ma ei klatshi Tarast taga. Ma ei räägi temast halba kogu aeg.....Ma tundun neile olevat temaga vist ühes mestis...... (Mest on vale sõna...ma lihtsalt hoolin temast kui inimesest väga) ..Ja siis teine liin on poola(+eesti)keelne rahvastik.....
Nüüd tahaks jälle ära minna..... Miks küll nii palju vihatakse....?.....Miks peab nii palju teistest halba rääkima?...... MUUDA MIDA SAAD JA MIDA EI SAA ÕPI AKTSEPTEERIMA!!! ...minu üks põhimõtetest..... Ma ei jõua nii palju vihata..... liiga palju negatiivsust, et end sellega koormata..... Enda elu on niigi keeruline, et seda laadungit veel ka kaasas kanda....
Enivei...ma olen nüüd kõigest nii ära väsinud, et ootan Eestit pikisilmi....Lähen maale ja lippan ringi metsas..põllul..üksi..........Lähen pärnu...üksi....lähen tartu..üksi......
Kuidas mu ema ja isa saavad sedasi, et jagavad tööl ja kodus ühte ruumi? Võib-olla sellepärast nääklevadki nii palju?.....Vend ja Helen on ka nii.....aga vbla neil on teistsugused vajadused...ja noh tööl on nad eraldi osakondades.......
....Olen täna õhtul üksi kodus.....nii hea on, et ei taha magama minnagi..... Mured on ka.....mida peaks lahendama.....aga ei tea kuidas..... Mis must saab? ....Mis sellest kooliaastast saab? Kust ma 2000 naela võtan..... perse....2 nädalat on aega et asi välja mõelda...
aahh...ma ei viitsi mõelda ....lähen vaatan parem mingit filmi mis mõtted mujale viib....
..veidi mussi enne veel.....
muss on hea
lammas on hea
Vahel mõni muusika lihtsalt läheb nagu rusikas silmaauku... Või siis pigem hingeauku. ...Või kui hingeauku, siis rusikas on vist võrdluseks liiga väike ese...
Ma olen nii väsinud. Inimestest. ...Aegajalt lihtsalt väsin ära inimestest. Ja nüüd hoian kümne küünega kinni normaalsusest, et veel veidi vastu pidada. ...Ma teadsin, ja kartsin ette, et ma ei saa sellega hakkama, et ma lihtsalt ei suuda. Ma ju tunnen end. Tean, et mul on vaja üksindust kui õhku. Mul on vaja olla omaette, et keegi ei tülitaks, ei räägiks, ei vajaks mu tähelepanu. ...Kui ma seda ei saa, siis muutun vähem kannatlikuks... tõredamaks. Ma ei suuda kunagi ühe inimesega kõike jagada....eraelu, tööelu, 24h päevast... Ma lihtsalt ei ole üks neist inimestest, kes on "inimeste inimene"....
Vaatasin ükspäev Seksi ja Linna jälle. 4s season. Mäletan, et kunagi samastasin end Carriega. Nii lahe nagu eksju. A nüüd mõtlesin, et nope....tema on ka üks neist seltsivatest inimestest, kes tunnevad end vahel üksikuna, kellel on vaja seltsi, tähelepanu ja inimesi ümber..... ...Võtsin siis pähe, et ma pigem nagu Mr. Big, kes tüdines ära New Yorgist ja ostis omale Napa..... Üksi ei hakka igav... Endaga on tore olla...endaga on vaja olla...ilma teisteta.....
Närvid on pingul...sellest, et väga vähe olen saanud üksi olla ja sellest kui palju negatiivset paska tööl kogu aeg selga sajab. ...Putkas on tore olla, eemal kohvikust, istud seal ja ei saja pähe sitta kümnest suust teemal kui halb inimene keegi on ja kui halvasti ta tööd teeb ning siis kui halb sina ise oled, et inimestele oma oskustega silma jäänud ning nad naiivselt kommenteerivad ja ligi tulevad...... Jee...vastutan teiste inimeste käitumise eest.... jee...miks siis mitte kohe vastutada kogu maailma eest.....et sõjad ja nälg on....jne...
Ahjaa...selle Terry juurde läksin ja istusin maha. "May I interrupt you?" , alati, lase aga tulla. "Can I trust on your confidentiality?" jajaaa, räägi mis on. No ja rääkisin siis, et palun ära telli enam minult cappuccinot, vaid telli selle käest, kes on leti taga ja palun kiida neid ka mustri pärast. Ma saan haledalt (get in trouble) kaela nii selle eest, et teen lehti, kui selle eest, kui mult isiklikult kohvi küsima tullakse. "Oh, sorry, I didn't know. Of course I'll ask the person who is there next time. I'm sorry I didn't know" jajaa, vabandust et teemaga üldse tulen, ja ei ole midagi sinu viga ja supersorry ja aitäh et ära kuulasid jne. niiiihhh.... üks siis maas...
Bill on ka oma lehejutuga väga agar....peab temaga ka rääkima?....aga ta liiga jutukas...... Et kui talle rääkida, et see mulle ebameeldivusi toob, kui ta lehte capu peal tahab ja selle puudumist või tellimist kommenteerib...... äkki ta ei hoia suud lukus?
Mäletan Tam'i ja Epu cappuccino lugu. Tam sai mult kogu aeg südameid ja siis nõudis Epult ka. Epp võttis asja lasnalt, naeris ja ütles, et seal on a'la puu ja orav või öine tähistaevas jne..... Ja siis mõnda aeg oli "süda kohvi sees".... Ma oleks vist vastanud, et linnatüdrukud ei tunne loodust....
Ühesõnaga....olen vist umbes poole sellest ajast, kui tööl olen olnud mõelnud sellest, et vahetaks töökoha ära.... Eriti tahtsin ära minna Juunis-Juulis...... Siis vahepeal vaibus vähemaks... Mul on tunne, et mul on rohkem konflikte võrreldes Katriiniga, kuna ma ei klatshi Tarast taga. Ma ei räägi temast halba kogu aeg.....Ma tundun neile olevat temaga vist ühes mestis...... (Mest on vale sõna...ma lihtsalt hoolin temast kui inimesest väga) ..Ja siis teine liin on poola(+eesti)keelne rahvastik.....
Nüüd tahaks jälle ära minna..... Miks küll nii palju vihatakse....?.....Miks peab nii palju teistest halba rääkima?...... MUUDA MIDA SAAD JA MIDA EI SAA ÕPI AKTSEPTEERIMA!!! ...minu üks põhimõtetest..... Ma ei jõua nii palju vihata..... liiga palju negatiivsust, et end sellega koormata..... Enda elu on niigi keeruline, et seda laadungit veel ka kaasas kanda....
Enivei...ma olen nüüd kõigest nii ära väsinud, et ootan Eestit pikisilmi....Lähen maale ja lippan ringi metsas..põllul..üksi..........Lähen pärnu...üksi....lähen tartu..üksi......
Kuidas mu ema ja isa saavad sedasi, et jagavad tööl ja kodus ühte ruumi? Võib-olla sellepärast nääklevadki nii palju?.....Vend ja Helen on ka nii.....aga vbla neil on teistsugused vajadused...ja noh tööl on nad eraldi osakondades.......
....Olen täna õhtul üksi kodus.....nii hea on, et ei taha magama minnagi..... Mured on ka.....mida peaks lahendama.....aga ei tea kuidas..... Mis must saab? ....Mis sellest kooliaastast saab? Kust ma 2000 naela võtan..... perse....2 nädalat on aega et asi välja mõelda...
aahh...ma ei viitsi mõelda ....lähen vaatan parem mingit filmi mis mõtted mujale viib....
..veidi mussi enne veel.....
muss on hea
lammas on hea
Thursday, July 06, 2006
Cease to exist.
6.07.2006 - neljapäev. 1st official sick-day
Currently playing: Gus Gus - Is Jesus Your Pal?
Jõud hakkab otsa saama. Patareid tühjaks jooksma. Iga aasta on see kord juhtunud. Kevadel. Ja nüüd on siis selle aasta kord käes. Ainult et, iga aasta on see juhtunud nii, et "tunneli lõpus" on hele valguslaik. Seekord koban kottpimedas.
Ma ei tea...ei jõua lihtsalt. Vahel, kui on väga paha, siis tulevad inimesel peale need enesehaletsushood. ...Tavaline eksju? Esmaspäeval veeretasin terve päeva mõtteid teemas - I wish I would cease to exist. Ses mõttes, et väga ilus lause selle jaoks... Ise leiutasin....enda jaoks. Muud laused ei ole nii toredad. Tabavamad küll, aga see on ilus.
Mitte, et ma seda tüüpi oleks. Kaugel sellest. Aga lihtsalt... Vahel.... Eriti viimasel ajal, kipuvad mõtted sinnarada, et oleks palju toredam kui nii oleks.
Eile vist mõtlesin ka seda... Segamini sellega, et järgmine hommik lähen arsti juurde ja ütlen, et see värk, mis ta mulle kirjutas ning teha käskis on CRAP.... Mida hullemaks asjad lähevad, seda vähem ebareaalsust heietust ja rohkem praktilist lahenduste otsimist. Seepärast siis mõtted arsti ja minu dialoogist. Tahaks ikka nagu rääkida ja naertada ja silmi pilgutada ja kummardada ja üleüldse näolihaseid/nahka liigutada nii, et valus ei oleks.... Vat seda mõtlesin 95% päevast. Tegelikult on need ju ainult KAKS mõtet... Aga mõtlesin, seda siiski enamuse oma ärkvelolemise ajast.... Inimaju võib teha ka lihtsustatult tööd ....
Täna hommikul jooksis siis juhe ametlikult kokku. Praegu on hea nalja teha, aga hommikul ei olnud üldse naljakas olla. Siis mõtlesin, et kui leian viisi kuidas finantsidega ühele joonele saada, siis pakin asjad ja lähen koju. Rohin peenraid maal, käin Pärnus mere ääres... Lihtsalt, et enam ei jõua noh. Ei suuda lihtsalt. Taluvuse piir inimestel on aga suht kõrgel. Keerasin seda mittefunktsioneerivat duššinuppu ja segasin paraja temperatuuriga soolast vett juurde. Arsti juures aega mitte saades oli ka ilgelt kahju endast... Nõrk noh. No ja inimese nägu ei suutnud pähe joonistada, plätsisin meiki läbi valu paistes ja punasele nahale...ikka oli jube kahju jälle endast. Hiljem haletsesin pikemalt end voodil emale kirja kirjutades, kulutasin taskurätte....ja jälle edasi. Mis muud ikka.
Status quo.
Peaks vist ikka kõndima minema täna. Lubsin nagu Ukule. Katale vaja ka vastu minna...tema on süüdi, et ma 69 asemel jälle 70 kaalun....krt. Pidi mind ohjas hoidma mitte ahvatlema.....ja siis tirib oma nahka kontide küljest lahti ja üritab selgeks teha, et see on pekk....lahe. ....Tuletagem meelde, kes on ametlikult ülekaaluline.....
Mõni teine päev jätkan mõtlemast, et oleks tore cease to exist... Ega selle ühe haletsemisega patareid laaditud saanud..... Aga karikast paar lonksu maas ja järgmine ülekallamine veidi edasi lükatud....
C'est la vie. See on minu elu.
Currently playing: Gus Gus - Is Jesus Your Pal?
Jõud hakkab otsa saama. Patareid tühjaks jooksma. Iga aasta on see kord juhtunud. Kevadel. Ja nüüd on siis selle aasta kord käes. Ainult et, iga aasta on see juhtunud nii, et "tunneli lõpus" on hele valguslaik. Seekord koban kottpimedas.
Ma ei tea...ei jõua lihtsalt. Vahel, kui on väga paha, siis tulevad inimesel peale need enesehaletsushood. ...Tavaline eksju? Esmaspäeval veeretasin terve päeva mõtteid teemas - I wish I would cease to exist. Ses mõttes, et väga ilus lause selle jaoks... Ise leiutasin....enda jaoks. Muud laused ei ole nii toredad. Tabavamad küll, aga see on ilus.
Mitte, et ma seda tüüpi oleks. Kaugel sellest. Aga lihtsalt... Vahel.... Eriti viimasel ajal, kipuvad mõtted sinnarada, et oleks palju toredam kui nii oleks.
Eile vist mõtlesin ka seda... Segamini sellega, et järgmine hommik lähen arsti juurde ja ütlen, et see värk, mis ta mulle kirjutas ning teha käskis on CRAP.... Mida hullemaks asjad lähevad, seda vähem ebareaalsust heietust ja rohkem praktilist lahenduste otsimist. Seepärast siis mõtted arsti ja minu dialoogist. Tahaks ikka nagu rääkida ja naertada ja silmi pilgutada ja kummardada ja üleüldse näolihaseid/nahka liigutada nii, et valus ei oleks.... Vat seda mõtlesin 95% päevast. Tegelikult on need ju ainult KAKS mõtet... Aga mõtlesin, seda siiski enamuse oma ärkvelolemise ajast.... Inimaju võib teha ka lihtsustatult tööd ....
Täna hommikul jooksis siis juhe ametlikult kokku. Praegu on hea nalja teha, aga hommikul ei olnud üldse naljakas olla. Siis mõtlesin, et kui leian viisi kuidas finantsidega ühele joonele saada, siis pakin asjad ja lähen koju. Rohin peenraid maal, käin Pärnus mere ääres... Lihtsalt, et enam ei jõua noh. Ei suuda lihtsalt. Taluvuse piir inimestel on aga suht kõrgel. Keerasin seda mittefunktsioneerivat duššinuppu ja segasin paraja temperatuuriga soolast vett juurde. Arsti juures aega mitte saades oli ka ilgelt kahju endast... Nõrk noh. No ja inimese nägu ei suutnud pähe joonistada, plätsisin meiki läbi valu paistes ja punasele nahale...ikka oli jube kahju jälle endast. Hiljem haletsesin pikemalt end voodil emale kirja kirjutades, kulutasin taskurätte....ja jälle edasi. Mis muud ikka.
Status quo.
Peaks vist ikka kõndima minema täna. Lubsin nagu Ukule. Katale vaja ka vastu minna...tema on süüdi, et ma 69 asemel jälle 70 kaalun....krt. Pidi mind ohjas hoidma mitte ahvatlema.....ja siis tirib oma nahka kontide küljest lahti ja üritab selgeks teha, et see on pekk....lahe. ....Tuletagem meelde, kes on ametlikult ülekaaluline.....
Mõni teine päev jätkan mõtlemast, et oleks tore cease to exist... Ega selle ühe haletsemisega patareid laaditud saanud..... Aga karikast paar lonksu maas ja järgmine ülekallamine veidi edasi lükatud....
C'est la vie. See on minu elu.
Kirjutan.
Tsau emme,
see kiri läheb nüüd ainult sulle. Kui sul aega lugeda ei ole, siis vajuta PRINT nuppu ülalreal või File menüüriba all, ja loe pärast.
Põhimõtteliselt ei meeldi mulle viriseda, sulle ju ka ei meeldi eksju. Aga mõnikord võib ju rääkida ikka. Sa võid ka kirjutada mulle. Kui trükkida ei taha, siis kirjuta tavakiri. Mulle meeldivad tavakirjad nagunii rohkem. Ma lihtsalt kiire trükkija.
Virisen oma tervisest sulle. Sa eks saad aru ka, kuna nii palju asju sul endal on elu jooksul olnud - epilepsia, rinnapõletik, allergia, maohaavad jne. Eks me kõik teeme pidevalt vapraid nägusid pähe, aga aegajalt löövad ikka lained pea kohal kokku. Täna oli üks selline päev, mõtlesin et pakiks asjad kokku ja läheks koju. Istuks maal ja rohiks peenraid. Käiks paljajalu ringi ja siis läheks Pärnu mere äärde.
Vaata mulle meeldib jubedalt Pärnu. Kui ma kunagi tagasi peaks tulema, siis tõenäoliselt lähen sinna elama, mitte Tallinna. See tee vanaisa majast kuni mere äärde, vaiksed kõrvaltänavad, pärnade all, on mul veres.
Mäletad kui Londonis käisite, no ja muidugi iga talv, oli mul nägu jälle allergiat täis. Siis ma rääkisin, et kohe kohe läheb soojaks, ning siis kaob see minema. Loomulikult uskusin ma ise ka sellesse. Nii oli ju iga aasta see toimunud. Talvel on nägu punane, nahk kole ning suveks saab jälle korda. ...See aasta on teisiti. Suvi on käes juba mai kuust, aga nahk ei ole paremaks läinud. Tegelikult vastupidi - järjest hullemaks läheb. Võin ausalt ka ise öelda, et nii ei ole ma veel enne välja näinud. Ma ei tea kas öelda õnneks, või kahjuks, on see ainult näol.
Tegin omale just siin Inglismaal perearsti ära. Esmaspäeval käisin esimest korda. Nagu ka Eestis, üritavad nad kõike ise ära teha, mitte edasi saata. Sain hulga rohtusid hunniku raha eest. Need ei aidanud kuidagi, antibiootikumidest sain reaktsiooni (nägu paistes) ja täna tööle ei läinud. Ülemus mul õnneks hästi hoolib minust ja seetõttu ei olnud see probleem, et võtsind nn haigepäeva. Näitasin end uuesti ka arstile üle ja ütlesin, et ei tee tema režiimi rohkem ja lähen tagasi oma salvi peale (mida ma tegelikult näole ei tohi panna), ta kirjutas mulle teised antibiootikumid ja seda salvi juurde (mis tõestab ta ignorantsust - seda salvi ei tohi tegelikult näole panna, sest on liiga tugev ja veel vähem suu ning silmade ümbrusse, kuhu aga ma seda just panengi). Eks ma võtan need ära, kui ei lähe paremaks, siis lähen tagasi ja ütlen, et nüüd aitab, tahan nahaarsti juurde.
Hetkel on siis sellised asjalood. Mõtlesin küll kevadel, et selleks ajaks kui Katriin Londoni tuleb, et siis on kõik korras ja tuleb tore suvi. Käime väljas üritustel jne. Aga praegu ei liigu küll midagi paremuse poole, nii et käin ainult tööl. Mõnes mõttes on hea töötada kesklinnast väljas, sellises kohas kus töötan. Siin ei ole see väljanägemine nii tähtis. Ülemused näevad, et olen hea töötaja. Osad püsikliendid on juba mu nii omaks võtnud, et ma olevat "kuulus". Nii, et selle koha pealt on okei. Otsene ülemus, kellega me hästi saame, on väga tore. Väheke on probleeme selle pärast ka - ma olen oma kohviteadmistega teistest peajagu üle ning kuna miniboss on ise ka kohvihuviline, siis ma lähen talle väga korda ja ta muudkui kiidab mind. See tekitab hõõrumist....saan aegajalt pähe selle eest teistelt, et ta must hoolib ning räägib kui hästi kohvi teen... Nagu ma sinna midagi parata saaks.... Eks ma vist pean temaga veidi juttu ajama, et ta ei kiidaks mind nii palju....Siis on vist parem - töö selline asi mis viib mõtted mujale, ning ei taha just, et seal elu keeruliseks tehtaks.
Tegelikult on tööl suht tore. Saan kõigiga hästi läbi ja nalja teeme kõik omavahel. Vähe on tigedaid kliente, enamus on toredad. Suur boss küsib mult alati kohvi, kui tal on keegi klient või varustaja, kellele on vaja muljet avaldada... Lahe eksju... Väikesed rõõmud. Teen kohvi peale südameid ja lehti...osad kliendid kilkavad siis, et ma täitsa kunstnik ju....
Nojah... Mõnikord mõtlen, et eks ma vist kodust olen saanud kaasa selle, et oma hädadest ei räägita ja ei viriseta. Sa ise ei ole ka eriti pikalt rääkinud oma haigustega toimetulekust. Moka otsast veidi vaid... Ja ka selle olen vist kaasa saanud, et vaatamata sellele, mis viga on, ikka edasi minnakse. Asjad vajavad tegemist, elu elamist....või mis?
Muidu üldjoontes saan hakkama. Saadan kirja ära ja hakkan koristama. Kaks tüdrukut ühe toas - siis on alati segadus. Joonistan ka ühe valge t-särgi põnevamaks. Mulle ei meeldi tühjad t-särgid. Võtan pintsli kätte ja joonistan peale midagi.
Ahjaa. Tahtsin paluda veel seda, et kui teil see maasikaaeg veel läbi ei ole, et äkki viitsid sellist värk teha, et natuke maasikaid tükeldada ja panna sauna kuivama. Et noh kuivatada maasikaid. Ja sama teha pärast suvel mustsõstardega. Siis kui ma sügisel tulen, siis võtaks kaasa Londonisse. Nendest tuleb väga hea tee - puuviljatee. Proovi ka teha!!
Tsauka,
Kirjuta siis ikka mulle ka midagi eksju!
Pisike
see kiri läheb nüüd ainult sulle. Kui sul aega lugeda ei ole, siis vajuta PRINT nuppu ülalreal või File menüüriba all, ja loe pärast.
Põhimõtteliselt ei meeldi mulle viriseda, sulle ju ka ei meeldi eksju. Aga mõnikord võib ju rääkida ikka. Sa võid ka kirjutada mulle. Kui trükkida ei taha, siis kirjuta tavakiri. Mulle meeldivad tavakirjad nagunii rohkem. Ma lihtsalt kiire trükkija.
Virisen oma tervisest sulle. Sa eks saad aru ka, kuna nii palju asju sul endal on elu jooksul olnud - epilepsia, rinnapõletik, allergia, maohaavad jne. Eks me kõik teeme pidevalt vapraid nägusid pähe, aga aegajalt löövad ikka lained pea kohal kokku. Täna oli üks selline päev, mõtlesin et pakiks asjad kokku ja läheks koju. Istuks maal ja rohiks peenraid. Käiks paljajalu ringi ja siis läheks Pärnu mere äärde.
Vaata mulle meeldib jubedalt Pärnu. Kui ma kunagi tagasi peaks tulema, siis tõenäoliselt lähen sinna elama, mitte Tallinna. See tee vanaisa majast kuni mere äärde, vaiksed kõrvaltänavad, pärnade all, on mul veres.
Mäletad kui Londonis käisite, no ja muidugi iga talv, oli mul nägu jälle allergiat täis. Siis ma rääkisin, et kohe kohe läheb soojaks, ning siis kaob see minema. Loomulikult uskusin ma ise ka sellesse. Nii oli ju iga aasta see toimunud. Talvel on nägu punane, nahk kole ning suveks saab jälle korda. ...See aasta on teisiti. Suvi on käes juba mai kuust, aga nahk ei ole paremaks läinud. Tegelikult vastupidi - järjest hullemaks läheb. Võin ausalt ka ise öelda, et nii ei ole ma veel enne välja näinud. Ma ei tea kas öelda õnneks, või kahjuks, on see ainult näol.
Tegin omale just siin Inglismaal perearsti ära. Esmaspäeval käisin esimest korda. Nagu ka Eestis, üritavad nad kõike ise ära teha, mitte edasi saata. Sain hulga rohtusid hunniku raha eest. Need ei aidanud kuidagi, antibiootikumidest sain reaktsiooni (nägu paistes) ja täna tööle ei läinud. Ülemus mul õnneks hästi hoolib minust ja seetõttu ei olnud see probleem, et võtsind nn haigepäeva. Näitasin end uuesti ka arstile üle ja ütlesin, et ei tee tema režiimi rohkem ja lähen tagasi oma salvi peale (mida ma tegelikult näole ei tohi panna), ta kirjutas mulle teised antibiootikumid ja seda salvi juurde (mis tõestab ta ignorantsust - seda salvi ei tohi tegelikult näole panna, sest on liiga tugev ja veel vähem suu ning silmade ümbrusse, kuhu aga ma seda just panengi). Eks ma võtan need ära, kui ei lähe paremaks, siis lähen tagasi ja ütlen, et nüüd aitab, tahan nahaarsti juurde.
Hetkel on siis sellised asjalood. Mõtlesin küll kevadel, et selleks ajaks kui Katriin Londoni tuleb, et siis on kõik korras ja tuleb tore suvi. Käime väljas üritustel jne. Aga praegu ei liigu küll midagi paremuse poole, nii et käin ainult tööl. Mõnes mõttes on hea töötada kesklinnast väljas, sellises kohas kus töötan. Siin ei ole see väljanägemine nii tähtis. Ülemused näevad, et olen hea töötaja. Osad püsikliendid on juba mu nii omaks võtnud, et ma olevat "kuulus". Nii, et selle koha pealt on okei. Otsene ülemus, kellega me hästi saame, on väga tore. Väheke on probleeme selle pärast ka - ma olen oma kohviteadmistega teistest peajagu üle ning kuna miniboss on ise ka kohvihuviline, siis ma lähen talle väga korda ja ta muudkui kiidab mind. See tekitab hõõrumist....saan aegajalt pähe selle eest teistelt, et ta must hoolib ning räägib kui hästi kohvi teen... Nagu ma sinna midagi parata saaks.... Eks ma vist pean temaga veidi juttu ajama, et ta ei kiidaks mind nii palju....Siis on vist parem - töö selline asi mis viib mõtted mujale, ning ei taha just, et seal elu keeruliseks tehtaks.
Tegelikult on tööl suht tore. Saan kõigiga hästi läbi ja nalja teeme kõik omavahel. Vähe on tigedaid kliente, enamus on toredad. Suur boss küsib mult alati kohvi, kui tal on keegi klient või varustaja, kellele on vaja muljet avaldada... Lahe eksju... Väikesed rõõmud. Teen kohvi peale südameid ja lehti...osad kliendid kilkavad siis, et ma täitsa kunstnik ju....
Nojah... Mõnikord mõtlen, et eks ma vist kodust olen saanud kaasa selle, et oma hädadest ei räägita ja ei viriseta. Sa ise ei ole ka eriti pikalt rääkinud oma haigustega toimetulekust. Moka otsast veidi vaid... Ja ka selle olen vist kaasa saanud, et vaatamata sellele, mis viga on, ikka edasi minnakse. Asjad vajavad tegemist, elu elamist....või mis?
Muidu üldjoontes saan hakkama. Saadan kirja ära ja hakkan koristama. Kaks tüdrukut ühe toas - siis on alati segadus. Joonistan ka ühe valge t-särgi põnevamaks. Mulle ei meeldi tühjad t-särgid. Võtan pintsli kätte ja joonistan peale midagi.
Ahjaa. Tahtsin paluda veel seda, et kui teil see maasikaaeg veel läbi ei ole, et äkki viitsid sellist värk teha, et natuke maasikaid tükeldada ja panna sauna kuivama. Et noh kuivatada maasikaid. Ja sama teha pärast suvel mustsõstardega. Siis kui ma sügisel tulen, siis võtaks kaasa Londonisse. Nendest tuleb väga hea tee - puuviljatee. Proovi ka teha!!
Tsauka,
Kirjuta siis ikka mulle ka midagi eksju!
Pisike
Thursday, June 22, 2006
Verevend.
Suur pott nutellat on ees. 2,5 nädala pärast pean kaaluma 65. Hetkel 69. Masendav. ...Kuigi tegelikult peaks mõtlema,et 73-lt on 69 peal... Tubli? ...Aga ikkagi, plaani järgi peaks olema täna 65. Nii, et ikkagi masendav.
Currently playing: playlist 'Palsam'
Olen istunud võõral maal pool aastat, ilma et mul oleks siin KEDAGIGI. Kedagi, kelle kohta võiksin öelda, et tunnen oma hinges, et ta on Minu Inimene. Oma noh. Saranane. Mitte töökaaslane, mitte tuttav, mitte endine töökaaslane slash sõber. Vaid OMA. Mitte kedagi ei ole mul olnud, olen istunud üksi. Ajanud vaikselt oma asja. Igatsenud taga neid inimesi, kes maha jäid ja kellega see minu maailma ülimalt konarlik jäälõhkumise aeg on läbi, ning kes on OMAD. Mul ei ole tegelt nii palju selliseid inimesi, aga kes on, need on väga kallid mulle. ..Ja ma ei ole seda tüüpi, et pean kogu aeg neid nägema. Võib ka aeg-ajalt. Kordamööda. Või mis iganes. ...Aga siin ei ole mul olnud kedagi.
Restoranis olid Joe, Matt ja Boulin, kellega läbi sai jube hästi, klapp oli hea. Kuid tegelikult ei rääkinud me millestki isiklikust ju. Suhtlemine oli ainult töö ajal ja piirdus igast nalja viskamisega tööalaselt või pealiskaudselt. Aga nad ei olnud keegi seda tüüpi, kellele rääkida isiklikest asjadest, muredest, perest, mis sorti jäätis meeldib ja kust seda osta. Ma tunnen neist siiamaani puudust, igatsen tõsiselt taga nendega nalja viskamist, aga keegi neist ei uurinud, mis lahti on, kui mul mossis nägu on. Kõik olid harjunud mu naeratamisega ja ootasid seda mult.
No ja siis läksin ära sealt.
No ja siis maandusin lõpuks Wetlandis. Ja seal on mu supervisor ehk otsene miniboss Taras. Pärit Ukrainiast. Näeb välja nagu kreeklane. Kui ma seda kohta uurimas käisin ja nn intervjuu oli, siis ta ütles mulle, et tal on tunne nagu tunneks mind juba ammu. Mul oli ka kuidagi hea. Ta ei olnud võõras. Faktiliselt võõras, aga klapp või midagi oli hea. Väga hea.
Ja me saame väga hästi läbi. Teda on väga hea kallistada ja ta ütles, et mul on hea kallistus. ..Tähendab, seal ei ole mingit mehe-naise teemat sees. Mitte kuskil. See on nagu...nagu oleks sama veri tead. Ta küsib mis lahti, kui olen kurb (tavaliselt näo pärast, aga ma ei räägi siiski sellest), ta naerab mu rõõmu asjade üle, mu käitumist (mitte halvas mõttes, vaid talle meeldib minu siirus ja seda et emotsioonid peegeldavad näos - ütles). Aegajalt, kui koos metrooga enne läksime linna, siis lõi välja see, et tegelt faktiliselt ei tunne me teineteist ja vähe aega tuttavad olnud. (ma kiindun kähku, aga läheb mitte kuid, vaid aastaid, enne kui tõeline mugavutase suhtluses saavutatud on) Ma uurin ka kuidas tal läheb ja räägime asjadest, mis meeldivad... Mul on tunne, et tunnen teda väga hästi. Nagu näiteks kedagi, kellega kaua aega juba sõber olnud. Tema hajameelsus või väiksed käitumise eripärad - lapselik edevus, mõttesse vajumine ja ära kadumine minevikku - teevad mulle nalja. Mul on tema lähedal mugav olla. Nagu oma veri. Ta hoolitseb ja muretseb mu pärast ning minule läheb väga korda tema käekäik. Asjad, mis meile meeldivad on suht palju sarnased ja need mis on erinevad on toredad.
Ühesõnaga olen lõpuks leidnud kellegi siin maal, kelle kohta saaks öelda oma... Kuigi me suhteleme vaid tööl. Aga ta on minu inimene ja mulle kallis. Ning seda teemat ei varjutanud mingi mehe-naise romantika jama.
Kuni praeguseni.
Nüüd on järsku teiste poolt probleem, see et meie suhtlus nii eriline on. (Kui paljud saavad öelda, et neil on kellegagi eriline läbisaamine...ma tean et mul veab et mul on Eestis sellised toredad inimesed....) Nüüd määritakse kaela mulle seda, et Taras minust huvitatud on. Nüüd olen süüdi (süüdistava tooni tunnen ma alati ära), et me suhtleme nii nagu me seda teeme... Nüüd olen ma järsku boss's pet... Mõtlevad kõik seal nii? ...Ma ei tee ju vähem tööd selle pärast, et me hästi läbi saame - ma oma arust teen kogu aeg tööd ja ei istu kuskil lobisemas või ei loe lehte.
Ma ei taha end süüdi tunda selle pärast, et meil on selline läbisaamine. MA EI TEE JU MIDAGI VALESTI???!!!!! Ma teen tööd korralikult, ma teenindan kliente hästi. Ja Tarasega suhtlen ma mingi 4 päeval nädalas, kui ta kontorist välja tuleb - sest enamuse ajast, on ta nagunii seal. Kokkuvõtteks on neid erilisi momente ju vähe. Miks ma olen süüdi selles, et mul kellegagi eriline side on? Miks ma olen süüdi, et ma kellelegi meeldin? Miks ma olen süüdi selles, et minu ainus oma inimene, kes siin inglismaa pinnal elab (eesti külalisi, pikemaid, lühemaid, ei loe), on mu supervisor.
Ja nüüd ajatakse mulle ka pähe ideed, et ta on must huvitatud. Miks ei saa uskuda seda, et naine ja mees võivad ka lähedased olla ilma selle jamata. Tundub nagu Uku asi korduks. Siiamaani vist osad arvavad, et me olime/oleme paar. Nende väikeste emotsioonide pärast, mida teised mulle pähe ajasid, oli mitu rääkimist ja kahtlemist ja asjade sirgeks triikimist..... Mis mina saan teha, kui teiste maailmas seda ei eksisteeri....sellist asja....Uku on mulle nagu oma veri. Minu Kallis Oma Inimene. Nii kallis, et tunnen puudust ja ütlen seda valju häälega talle, et igatsen teda ning tema ütleb seda ka mulle....Ma ei tea, kas seda ei eksisteeri siis "tavaelus", et eri soost inimesed nii läbi saavad? ..ah ma ei tea......teiste elu on teiste elu...
......Ma saaks aru, kui mul oleks oma ülemusega armuafäär ja me siis avalikult töö ajal üksteisega nunnutaksime ning ta mind soosiks andes kergemaid ülesandeid ja lastes koju - või ühesõnaga ma teeksin märgatavalt vähem tööd kui teised. AGA MA EI TEE SEDA.
Perse ma sain nii haiget sellest, et ma peaks süüdi tundma, et mu elus midagi erilist on. Ma sain haiget, et mind süüdistati bossi lemmikloomas olemises. Et ma pean oma käitumist muutma tema suhtes...
Palju me leiame siin maailmas inimesi, kelle kohta võiks öelda, et ta on (mulle ei meeldi see sõna, aga->) hingesugulane mingil määral? ..Kas ma pean selle perse keerama nende väikeste emotsioonide pärast, mis inimestel on?
Vahel on tunne, et tahaks ära sealt... Krt, kui keegi on kallis, siis on vastik haiget saada, kui sellest inimesest midagi öeldakse...Kurvaks teeb.
Kurvaks teeb kui öeldakse halvasti Tarase kohta midagi - osa inimesi tööjuures on teistsugused. Ja nad ütlevad halvasti ta kohta vahel. Seda on kurb kuulda. Keegi ei ole täiuslik, aga miks rääkida nii - TEHKEM OMA ASJA, tegelegem endaga...enda täiustamisega, enda asjadega, enda tööga...jne... Las teised olla. Krdi kurb on kuulda neid asju. Nagu ka siis, kui kuulsin Matu kommentaari Kata kohta. Kurb on kuulda kui su tuttavad üksteise kohta midagi ütlevad... Kuidagi raskemaks teeb see sammu... Aga ma harjunud neid enamuse ajast endale hoidma.
Ma ei eelda, et inimesed on täiuslikud. Minagi ei ole seda. Miks ma seda siis teistelt lootma peaks. Võtan neid nende vigadega ja üritan avastada nende keerkäike. Proovin olla avatud meelega ja mitte alla anda esimeste takistuste/pettumuste järel.
Perse. Fakk. Jälle pean tundma end halvasti selle pärast, kes olen. Kõigepealt pidin tundma end halvasti, kuna olen barista (parem kui teised), selle pärast pean jätkuvalt tundma end halvasti, kui arvatakse, et mõtlen asju, mida ei mõtle (jee kui tore, kui pannakse mõtteid pähe); nüüd pean tundma end halvasti, kuna klapin Tarasega.......
...söön veel Nutellat. FAKK NOH, kas midagi ei või hea olla???????? Mul on näonahk selline, et ükski mees ei vaata mu poole - 70% allergiat täis. Sain ju aru, et Kata ehmatas ära kui esimest korda mind nägi. Vahepeal on nii, et iga näolihase liigutamine on vastik. Ei taha naerda, ei taha rääkida. Kaal ja keha on perses, põlved on perses. Kooliga on perses, sest raha ei saa kokku ja ainus lootus on sponsoreid leida (väga nõrk lootus). .....krt....las ma hoian endale vähemalt need väikesed momendid, mis ma saan sellest suhtlusest..... :(
...Lähen nüüd ostan uue ripsmetushi...üks asi näos, mis oleks normaalne...ripsmed.....
Currently playing: playlist 'Palsam'
Olen istunud võõral maal pool aastat, ilma et mul oleks siin KEDAGIGI. Kedagi, kelle kohta võiksin öelda, et tunnen oma hinges, et ta on Minu Inimene. Oma noh. Saranane. Mitte töökaaslane, mitte tuttav, mitte endine töökaaslane slash sõber. Vaid OMA. Mitte kedagi ei ole mul olnud, olen istunud üksi. Ajanud vaikselt oma asja. Igatsenud taga neid inimesi, kes maha jäid ja kellega see minu maailma ülimalt konarlik jäälõhkumise aeg on läbi, ning kes on OMAD. Mul ei ole tegelt nii palju selliseid inimesi, aga kes on, need on väga kallid mulle. ..Ja ma ei ole seda tüüpi, et pean kogu aeg neid nägema. Võib ka aeg-ajalt. Kordamööda. Või mis iganes. ...Aga siin ei ole mul olnud kedagi.
Restoranis olid Joe, Matt ja Boulin, kellega läbi sai jube hästi, klapp oli hea. Kuid tegelikult ei rääkinud me millestki isiklikust ju. Suhtlemine oli ainult töö ajal ja piirdus igast nalja viskamisega tööalaselt või pealiskaudselt. Aga nad ei olnud keegi seda tüüpi, kellele rääkida isiklikest asjadest, muredest, perest, mis sorti jäätis meeldib ja kust seda osta. Ma tunnen neist siiamaani puudust, igatsen tõsiselt taga nendega nalja viskamist, aga keegi neist ei uurinud, mis lahti on, kui mul mossis nägu on. Kõik olid harjunud mu naeratamisega ja ootasid seda mult.
No ja siis läksin ära sealt.
No ja siis maandusin lõpuks Wetlandis. Ja seal on mu supervisor ehk otsene miniboss Taras. Pärit Ukrainiast. Näeb välja nagu kreeklane. Kui ma seda kohta uurimas käisin ja nn intervjuu oli, siis ta ütles mulle, et tal on tunne nagu tunneks mind juba ammu. Mul oli ka kuidagi hea. Ta ei olnud võõras. Faktiliselt võõras, aga klapp või midagi oli hea. Väga hea.
Ja me saame väga hästi läbi. Teda on väga hea kallistada ja ta ütles, et mul on hea kallistus. ..Tähendab, seal ei ole mingit mehe-naise teemat sees. Mitte kuskil. See on nagu...nagu oleks sama veri tead. Ta küsib mis lahti, kui olen kurb (tavaliselt näo pärast, aga ma ei räägi siiski sellest), ta naerab mu rõõmu asjade üle, mu käitumist (mitte halvas mõttes, vaid talle meeldib minu siirus ja seda et emotsioonid peegeldavad näos - ütles). Aegajalt, kui koos metrooga enne läksime linna, siis lõi välja see, et tegelt faktiliselt ei tunne me teineteist ja vähe aega tuttavad olnud. (ma kiindun kähku, aga läheb mitte kuid, vaid aastaid, enne kui tõeline mugavutase suhtluses saavutatud on) Ma uurin ka kuidas tal läheb ja räägime asjadest, mis meeldivad... Mul on tunne, et tunnen teda väga hästi. Nagu näiteks kedagi, kellega kaua aega juba sõber olnud. Tema hajameelsus või väiksed käitumise eripärad - lapselik edevus, mõttesse vajumine ja ära kadumine minevikku - teevad mulle nalja. Mul on tema lähedal mugav olla. Nagu oma veri. Ta hoolitseb ja muretseb mu pärast ning minule läheb väga korda tema käekäik. Asjad, mis meile meeldivad on suht palju sarnased ja need mis on erinevad on toredad.
Ühesõnaga olen lõpuks leidnud kellegi siin maal, kelle kohta saaks öelda oma... Kuigi me suhteleme vaid tööl. Aga ta on minu inimene ja mulle kallis. Ning seda teemat ei varjutanud mingi mehe-naise romantika jama.
Kuni praeguseni.
Nüüd on järsku teiste poolt probleem, see et meie suhtlus nii eriline on. (Kui paljud saavad öelda, et neil on kellegagi eriline läbisaamine...ma tean et mul veab et mul on Eestis sellised toredad inimesed....) Nüüd määritakse kaela mulle seda, et Taras minust huvitatud on. Nüüd olen süüdi (süüdistava tooni tunnen ma alati ära), et me suhtleme nii nagu me seda teeme... Nüüd olen ma järsku boss's pet... Mõtlevad kõik seal nii? ...Ma ei tee ju vähem tööd selle pärast, et me hästi läbi saame - ma oma arust teen kogu aeg tööd ja ei istu kuskil lobisemas või ei loe lehte.
Ma ei taha end süüdi tunda selle pärast, et meil on selline läbisaamine. MA EI TEE JU MIDAGI VALESTI???!!!!! Ma teen tööd korralikult, ma teenindan kliente hästi. Ja Tarasega suhtlen ma mingi 4 päeval nädalas, kui ta kontorist välja tuleb - sest enamuse ajast, on ta nagunii seal. Kokkuvõtteks on neid erilisi momente ju vähe. Miks ma olen süüdi selles, et mul kellegagi eriline side on? Miks ma olen süüdi, et ma kellelegi meeldin? Miks ma olen süüdi selles, et minu ainus oma inimene, kes siin inglismaa pinnal elab (eesti külalisi, pikemaid, lühemaid, ei loe), on mu supervisor.
Ja nüüd ajatakse mulle ka pähe ideed, et ta on must huvitatud. Miks ei saa uskuda seda, et naine ja mees võivad ka lähedased olla ilma selle jamata. Tundub nagu Uku asi korduks. Siiamaani vist osad arvavad, et me olime/oleme paar. Nende väikeste emotsioonide pärast, mida teised mulle pähe ajasid, oli mitu rääkimist ja kahtlemist ja asjade sirgeks triikimist..... Mis mina saan teha, kui teiste maailmas seda ei eksisteeri....sellist asja....Uku on mulle nagu oma veri. Minu Kallis Oma Inimene. Nii kallis, et tunnen puudust ja ütlen seda valju häälega talle, et igatsen teda ning tema ütleb seda ka mulle....Ma ei tea, kas seda ei eksisteeri siis "tavaelus", et eri soost inimesed nii läbi saavad? ..ah ma ei tea......teiste elu on teiste elu...
......Ma saaks aru, kui mul oleks oma ülemusega armuafäär ja me siis avalikult töö ajal üksteisega nunnutaksime ning ta mind soosiks andes kergemaid ülesandeid ja lastes koju - või ühesõnaga ma teeksin märgatavalt vähem tööd kui teised. AGA MA EI TEE SEDA.
Perse ma sain nii haiget sellest, et ma peaks süüdi tundma, et mu elus midagi erilist on. Ma sain haiget, et mind süüdistati bossi lemmikloomas olemises. Et ma pean oma käitumist muutma tema suhtes...
Palju me leiame siin maailmas inimesi, kelle kohta võiks öelda, et ta on (mulle ei meeldi see sõna, aga->) hingesugulane mingil määral? ..Kas ma pean selle perse keerama nende väikeste emotsioonide pärast, mis inimestel on?
Vahel on tunne, et tahaks ära sealt... Krt, kui keegi on kallis, siis on vastik haiget saada, kui sellest inimesest midagi öeldakse...Kurvaks teeb.
Kurvaks teeb kui öeldakse halvasti Tarase kohta midagi - osa inimesi tööjuures on teistsugused. Ja nad ütlevad halvasti ta kohta vahel. Seda on kurb kuulda. Keegi ei ole täiuslik, aga miks rääkida nii - TEHKEM OMA ASJA, tegelegem endaga...enda täiustamisega, enda asjadega, enda tööga...jne... Las teised olla. Krdi kurb on kuulda neid asju. Nagu ka siis, kui kuulsin Matu kommentaari Kata kohta. Kurb on kuulda kui su tuttavad üksteise kohta midagi ütlevad... Kuidagi raskemaks teeb see sammu... Aga ma harjunud neid enamuse ajast endale hoidma.
Ma ei eelda, et inimesed on täiuslikud. Minagi ei ole seda. Miks ma seda siis teistelt lootma peaks. Võtan neid nende vigadega ja üritan avastada nende keerkäike. Proovin olla avatud meelega ja mitte alla anda esimeste takistuste/pettumuste järel.
Perse. Fakk. Jälle pean tundma end halvasti selle pärast, kes olen. Kõigepealt pidin tundma end halvasti, kuna olen barista (parem kui teised), selle pärast pean jätkuvalt tundma end halvasti, kui arvatakse, et mõtlen asju, mida ei mõtle (jee kui tore, kui pannakse mõtteid pähe); nüüd pean tundma end halvasti, kuna klapin Tarasega.......
...söön veel Nutellat. FAKK NOH, kas midagi ei või hea olla???????? Mul on näonahk selline, et ükski mees ei vaata mu poole - 70% allergiat täis. Sain ju aru, et Kata ehmatas ära kui esimest korda mind nägi. Vahepeal on nii, et iga näolihase liigutamine on vastik. Ei taha naerda, ei taha rääkida. Kaal ja keha on perses, põlved on perses. Kooliga on perses, sest raha ei saa kokku ja ainus lootus on sponsoreid leida (väga nõrk lootus). .....krt....las ma hoian endale vähemalt need väikesed momendid, mis ma saan sellest suhtlusest..... :(
...Lähen nüüd ostan uue ripsmetushi...üks asi näos, mis oleks normaalne...ripsmed.....
Subscribe to:
Posts (Atom)