Cease to exist.

6.07.2006 - neljapäev. 1st official sick-day

Currently playing: Gus Gus - Is Jesus Your Pal?

Jõud hakkab otsa saama. Patareid tühjaks jooksma. Iga aasta on see kord juhtunud. Kevadel. Ja nüüd on siis selle aasta kord käes. Ainult et, iga aasta on see juhtunud nii, et "tunneli lõpus" on hele valguslaik. Seekord koban kottpimedas.

Ma ei tea...ei jõua lihtsalt. Vahel, kui on väga paha, siis tulevad inimesel peale need enesehaletsushood. ...Tavaline eksju? Esmaspäeval veeretasin terve päeva mõtteid teemas - I wish I would cease to exist. Ses mõttes, et väga ilus lause selle jaoks... Ise leiutasin....enda jaoks. Muud laused ei ole nii toredad. Tabavamad küll, aga see on ilus.

Mitte, et ma seda tüüpi oleks. Kaugel sellest. Aga lihtsalt... Vahel.... Eriti viimasel ajal, kipuvad mõtted sinnarada, et oleks palju toredam kui nii oleks.

Eile vist mõtlesin ka seda... Segamini sellega, et järgmine hommik lähen arsti juurde ja ütlen, et see värk, mis ta mulle kirjutas ning teha käskis on CRAP.... Mida hullemaks asjad lähevad, seda vähem ebareaalsust heietust ja rohkem praktilist lahenduste otsimist. Seepärast siis mõtted arsti ja minu dialoogist. Tahaks ikka nagu rääkida ja naertada ja silmi pilgutada ja kummardada ja üleüldse näolihaseid/nahka liigutada nii, et valus ei oleks.... Vat seda mõtlesin 95% päevast. Tegelikult on need ju ainult KAKS mõtet... Aga mõtlesin, seda siiski enamuse oma ärkvelolemise ajast.... Inimaju võib teha ka lihtsustatult tööd ....

Täna hommikul jooksis siis juhe ametlikult kokku. Praegu on hea nalja teha, aga hommikul ei olnud üldse naljakas olla. Siis mõtlesin, et kui leian viisi kuidas finantsidega ühele joonele saada, siis pakin asjad ja lähen koju. Rohin peenraid maal, käin Pärnus mere ääres... Lihtsalt, et enam ei jõua noh. Ei suuda lihtsalt. Taluvuse piir inimestel on aga suht kõrgel. Keerasin seda mittefunktsioneerivat duššinuppu ja segasin paraja temperatuuriga soolast vett juurde. Arsti juures aega mitte saades oli ka ilgelt kahju endast... Nõrk noh. No ja inimese nägu ei suutnud pähe joonistada, plätsisin meiki läbi valu paistes ja punasele nahale...ikka oli jube kahju jälle endast. Hiljem haletsesin pikemalt end voodil emale kirja kirjutades, kulutasin taskurätte....ja jälle edasi. Mis muud ikka.

Status quo.

Peaks vist ikka kõndima minema täna. Lubsin nagu Ukule. Katale vaja ka vastu minna...tema on süüdi, et ma 69 asemel jälle 70 kaalun....krt. Pidi mind ohjas hoidma mitte ahvatlema.....ja siis tirib oma nahka kontide küljest lahti ja üritab selgeks teha, et see on pekk....lahe. ....Tuletagem meelde, kes on ametlikult ülekaaluline.....

Mõni teine päev jätkan mõtlemast, et oleks tore cease to exist... Ega selle ühe haletsemisega patareid laaditud saanud..... Aga karikast paar lonksu maas ja järgmine ülekallamine veidi edasi lükatud....

C'est la vie. See on minu elu.