Kirjutan.

Tsau emme,

see kiri läheb nüüd ainult sulle. Kui sul aega lugeda ei ole, siis vajuta PRINT nuppu ülalreal või File menüüriba all, ja loe pärast.

Põhimõtteliselt ei meeldi mulle viriseda, sulle ju ka ei meeldi eksju. Aga mõnikord võib ju rääkida ikka. Sa võid ka kirjutada mulle. Kui trükkida ei taha, siis kirjuta tavakiri. Mulle meeldivad tavakirjad nagunii rohkem. Ma lihtsalt kiire trükkija.

Virisen oma tervisest sulle. Sa eks saad aru ka, kuna nii palju asju sul endal on elu jooksul olnud - epilepsia, rinnapõletik, allergia, maohaavad jne. Eks me kõik teeme pidevalt vapraid nägusid pähe, aga aegajalt löövad ikka lained pea kohal kokku. Täna oli üks selline päev, mõtlesin et pakiks asjad kokku ja läheks koju. Istuks maal ja rohiks peenraid. Käiks paljajalu ringi ja siis läheks Pärnu mere äärde.

Vaata mulle meeldib jubedalt Pärnu. Kui ma kunagi tagasi peaks tulema, siis tõenäoliselt lähen sinna elama, mitte Tallinna. See tee vanaisa majast kuni mere äärde, vaiksed kõrvaltänavad, pärnade all, on mul veres.

Mäletad kui Londonis käisite, no ja muidugi iga talv, oli mul nägu jälle allergiat täis. Siis ma rääkisin, et kohe kohe läheb soojaks, ning siis kaob see minema. Loomulikult uskusin ma ise ka sellesse. Nii oli ju iga aasta see toimunud. Talvel on nägu punane, nahk kole ning suveks saab jälle korda. ...See aasta on teisiti. Suvi on käes juba mai kuust, aga nahk ei ole paremaks läinud. Tegelikult vastupidi - järjest hullemaks läheb. Võin ausalt ka ise öelda, et nii ei ole ma veel enne välja näinud. Ma ei tea kas öelda õnneks, või kahjuks, on see ainult näol.

Tegin omale just siin Inglismaal perearsti ära. Esmaspäeval käisin esimest korda. Nagu ka Eestis, üritavad nad kõike ise ära teha, mitte edasi saata. Sain hulga rohtusid hunniku raha eest. Need ei aidanud kuidagi, antibiootikumidest sain reaktsiooni (nägu paistes) ja täna tööle ei läinud. Ülemus mul õnneks hästi hoolib minust ja seetõttu ei olnud see probleem, et võtsind nn haigepäeva. Näitasin end uuesti ka arstile üle ja ütlesin, et ei tee tema režiimi rohkem ja lähen tagasi oma salvi peale (mida ma tegelikult näole ei tohi panna), ta kirjutas mulle teised antibiootikumid ja seda salvi juurde (mis tõestab ta ignorantsust - seda salvi ei tohi tegelikult näole panna, sest on liiga tugev ja veel vähem suu ning silmade ümbrusse, kuhu aga ma seda just panengi). Eks ma võtan need ära, kui ei lähe paremaks, siis lähen tagasi ja ütlen, et nüüd aitab, tahan nahaarsti juurde.

Hetkel on siis sellised asjalood. Mõtlesin küll kevadel, et selleks ajaks kui Katriin Londoni tuleb, et siis on kõik korras ja tuleb tore suvi. Käime väljas üritustel jne. Aga praegu ei liigu küll midagi paremuse poole, nii et käin ainult tööl. Mõnes mõttes on hea töötada kesklinnast väljas, sellises kohas kus töötan. Siin ei ole see väljanägemine nii tähtis. Ülemused näevad, et olen hea töötaja. Osad püsikliendid on juba mu nii omaks võtnud, et ma olevat "kuulus". Nii, et selle koha pealt on okei. Otsene ülemus, kellega me hästi saame, on väga tore. Väheke on probleeme selle pärast ka - ma olen oma kohviteadmistega teistest peajagu üle ning kuna miniboss on ise ka kohvihuviline, siis ma lähen talle väga korda ja ta muudkui kiidab mind. See tekitab hõõrumist....saan aegajalt pähe selle eest teistelt, et ta must hoolib ning räägib kui hästi kohvi teen... Nagu ma sinna midagi parata saaks.... Eks ma vist pean temaga veidi juttu ajama, et ta ei kiidaks mind nii palju....Siis on vist parem - töö selline asi mis viib mõtted mujale, ning ei taha just, et seal elu keeruliseks tehtaks.

Tegelikult on tööl suht tore. Saan kõigiga hästi läbi ja nalja teeme kõik omavahel. Vähe on tigedaid kliente, enamus on toredad. Suur boss küsib mult alati kohvi, kui tal on keegi klient või varustaja, kellele on vaja muljet avaldada... Lahe eksju... Väikesed rõõmud. Teen kohvi peale südameid ja lehti...osad kliendid kilkavad siis, et ma täitsa kunstnik ju....

Nojah... Mõnikord mõtlen, et eks ma vist kodust olen saanud kaasa selle, et oma hädadest ei räägita ja ei viriseta. Sa ise ei ole ka eriti pikalt rääkinud oma haigustega toimetulekust. Moka otsast veidi vaid... Ja ka selle olen vist kaasa saanud, et vaatamata sellele, mis viga on, ikka edasi minnakse. Asjad vajavad tegemist, elu elamist....või mis?

Muidu üldjoontes saan hakkama. Saadan kirja ära ja hakkan koristama. Kaks tüdrukut ühe toas - siis on alati segadus. Joonistan ka ühe valge t-särgi põnevamaks. Mulle ei meeldi tühjad t-särgid. Võtan pintsli kätte ja joonistan peale midagi.

Ahjaa. Tahtsin paluda veel seda, et kui teil see maasikaaeg veel läbi ei ole, et äkki viitsid sellist värk teha, et natuke maasikaid tükeldada ja panna sauna kuivama. Et noh kuivatada maasikaid. Ja sama teha pärast suvel mustsõstardega. Siis kui ma sügisel tulen, siis võtaks kaasa Londonisse. Nendest tuleb väga hea tee - puuviljatee. Proovi ka teha!!

Tsauka,
Kirjuta siis ikka mulle ka midagi eksju!
Pisike