Elu kui selline

Tunnen end täna üksikuna....või üksildasena.....Või noh...mingit igatsust sees...Igatsust kellegi järgi...millegi järgi, mis on intiimne..... Soojust tahaks. Teise inimese soojust. Kehasoojust, südame soojust, sõnade soojust, hinge soojust, pilgu soojust...

Currently playing - Somnabuul

Ma ei tea ... väsinud vist olen. Kui kehaga ei ole kõik korras, siis hing tahab kangesti järgneda. Tahab ka katki olla. Mitte, et ma füüsiliselt väga katki oleks...lihtsalt väga väsinud ja liiga raske.

Aga ma söön jäätist. Mitte masendusest. Vaid kuna mulle see kohutavalt maitseb...ja ma tahan enda vastu hea olla. Oma hinge vastu siis. Mitte keha.

Sööks tegelt nüüd ka kolmanda jäätise ära. Täitsa jama, et neid kolmestes pakkides müüakse....aga jube hea paks shokolaadikiht on vähemalt....

Ma tean, et olen tegelikult väsinud, nagu väga väsinud, ja tegelikult tahan magama minna. Samas aga ei lähe.

Jube mõttetu. Jutt tähendab. Jube mõttetu jutt mul.

Aga see igatsus... Mnjaa... Vahepeal ei olnud seda...tükk aega. Nüüd nagu korraks hakkas närima. Ma ei saa aru millest. Kas tõesti ainult väsimusest, tüdimusest? ....Vahepeal arvasin, et mulle meeldib keegi. Jo. Kokk noh. Aga tal on tõsine suhe olemas ja see mõjub mulle umbes nagu "Ta on gay"... Tegelikult pärast asja üle järele mõtlemist ja uuesti korralikult vaatamist, siis jõudsin järeldusele, et silmarõõmu medalit tema kaela riputada ei saa. Julien ei ole seda niikuinii - suure egoga prantslane. Aga Boilan, arlzheerlane....seal on midagi kahtlast. Tähendab, seal ei ole midagi kahtlast...aga ma jällegi mõtlen asja üle. Umbes nii nagu Jo puhul terve nädalavahetuse mõtlesin korralikult temast, ja siis läksin tööle ning mõtlesin asja selgeks, teisisõnu üle. ...Boilan on mu sõber. Noh tegelt kolleeg, sest me ju ei käi ringi väljaspool tööd (mitte et mul mingit elu oleks üldse väljaspool tööd), aga temaga läbisaamine on jube hea ning eriline. Ta on mu sõber. Ja mina olen tema ladyfriend, the Coffeegirl. Lihtsalt viimasel ajal on kuidagi ärritavalt tekkinud suhtlemisse veidi seda teistsugust pilku ka. Mitte nagu konkreetselt, aga tema ise ka osade naljade kohta teeb nagu selge eristuse - sina oled naine ja mina olen mees, mitte et kõik on kesksoost. Ta on muidugi tegelt armas ka....noore koka kõhuke on ees, sest eriti kõhna ei ole, aga talle sobib see. Pikk ta ka ei ole - minupikkune... Aga veidi tõmmum, mustad elavad silmad ja temperamenti on. Vahepeal liiga palju - läheb mõnikord enast välja nii, et katus sõidab... See selleks...täna ja eile - tabasin end - vaatasin teda ja mõtlesin, et huvitav kas ma tahaksin ja suudaksin??? Kui välja jätta see, et teiselt poolt peaks olema ka tahetud, siis vastus oleks, et töölt ära minnes tahaksin ilma vastutamata, kuid olen kindel et ei suuda.

Ma ei tea mida mul vaja on, ma ei tea mida ma tahan. Ma tean vaid, et enamust neid asjadest, mis ette kujutan, ei suuda.

Kui mõtlen, et lähen nüüd välja üksi ja viskan kellelegi silma ning siis ongi asi ants...no ei suuda.... Iseloomu nõrkus või iseloomu tugevus???

Iseloomu nõrkus, kuna ei suuda peas loodud pilti vormi valada? Või iseloomu tugevus, kuna ei lähe lõtva rada pidi, mis midagi ei anna ning midagi väärt ei ole?

Currently playing: Massive Attack

Aga hetkel siis mõtlen Boilami peale...veidi....Kuigi ta ei ole päris see.... No a Jo polnud ka päris see...kuigi kena. ....Arvan, esmaspäeval läheb üle.

Ootan pikisilmi Eestit. Igatsen....hmm....inimesi näha. Tahaks hängida, filmi vaadata, juttu rääkida ja igast muud teha....Siin sotsiaalset võrgustikku ei ole. Ma olen üldse väga aeglane ja arglik sellel alal......Kuigi tööjuures (hetkel) mind kõik armastavad, loon ise sõprussuhteid sigaaaeglaselt... Kas see on ka jälle teema, mida peaks enda juures arendama? Kindlasti....

aga ma olen nüüd väsinud.....nagu väga


ja lähen magama