Istanbuli päevikud. Vol I.

...Minek algas esmaspäev. Istusin rongis teel Tallinna...tegelikult teel Istanbuli... Aga see ei ole hetkel põhiteema. Hetkel!!!

Enne Istanbuli tuli natuke head-aega öelda. Ja siis Riiga sõita. Hüvasti jätmine ei ole mugav. Eriti kui sinna on segatud emotsioone, mis ei leia minult väärilist vastust. Aga head-aega tuleb öelda....muidu on pahasti.

Ööpimeduses olin juba bussis. Head-aega'd olid läbi. Ma olin siiras. Ma ei valetanud, ega teinud nägu tunnetest, mida ei eksisteeri. Ma arvan, et tal on raske. Väga palju raskem kui minul. Samas arvan ma, et ei teinud liiga palju kahju. Oleks võinud rohkem ju teha, aga otsustasin mitte. Mul ei ole kahju, mul ei ole sugugi mitte kurb minna. Mul on olla hea...

Alati on elus kaalukausid viltu. Enne tehti mulle haiget - rõvedalt. Nüüd teen ise haiget. Loodan vaid, et mitte selles ulatuses, kuidas ise sain.

6. septembril jõudsin kohale. KOHALE. Mitte ainult Istanbuli.....vaid ka tema juurde. Naljaks oli olla hotellis. Seal. Temast ei olnud eriti mingit jälge...asju laiali...või midagi sarnast. Väga imelik tunne sees - nagu mitte mdiagi erilist ei toimuks...samas on teadvus ja keharakud kõrgvalvusel.

Uni tappis. Magada korralikult ei saanud...kuigi eelnevalt oli 2 ööd vahele jäänud. Teadvus hoiab üleval - kontrollib igat krõpsu, mis väljapool ust toimub. Iga heli võib olla tema tagasitulek hotelli. Mul puudub igasugune ettekujutus sellest, mismoodi meie kohtumine välja hakkab nägema. Fantaasia on mul rikas ja võimekas....kuid sellel on vist teatud piirid....

Ta tuli... See ei olnud sugugi nii, nagu ette olin kujutanud. Mitte miski ei olnud nii. Oli palju parem. Aga minu süda ei ole suuteline armuma. Ma tegelt olen jõudnud arusaamiseni miks. See oli See kord...... 3-4 aastat tagasi...see 1. jaanuar kui midagi katki läks, midagi mida parandada ei oska...või ei saagi. Kaotasin võime panna süda põksuma. Ta ei oska seda enam.

Kuid armastada küll....Kuid ma ei tiksu tingimustel, mis sobiks antud asjaoludega.