Oma üksi rännakud olen massivajadusena minetanud. Mõnikord teeks veel, aga tahaks ikkagi mõnusat seltsilist. Eriti siis kui ei ole vaja mõelda mingitele emotsionaalsete probleemide üle (praegu!). Heast seltsilisest tunnen tõesti puudust. Samas olen pigem üksi, kui kellegagi, kellega huvid ei klapi. (Nt "vahemere veri", kes tahab vaid taksoga sõita ja mugavat turismi) Mulle meeldib palju käia ja ringi vaadata. Kahjuks ei julge iga nurga taha piiluda - üksiku naisterahva needus temperamentsete meeste mal. Peab oma uudishimu vaos hoidma ning mitte igale poole ronima.
Bütsantsi pärand on võimas. Uskumatu, et midagi sellist on tehtud. Roomlased olid vägevad omal ajal. Samas ei tunne ma Istanbulis sellist mineviku hingust, kui Roomas. Viimasesse tahaks tagasi. Kasvõi üksi.
Kahe suure moshee silmitsemine haarab mind kogu aeg uuesti ja uuesti. Mul on hea meel, et iga päev, kui linna poole lähen, neist mööduma pean. Astun sealt kogu aeg läbi. Ja iga kord lummab mind vaatepilt. Muud moodi lihtsalt ei oleks võimalik.
Kui ma oma katuseterassil kiikudes lennukeid tõusmas vahin, siis tuleb kange tahtmine juba lennujaama ronida. Ei taha enam kohapeal olla. Ilmtingimata nii väga kodus ka ei tahaks olla...vist....aga tahaks olla lennukis - TEEL. Tahan olla teel, teel kuhugi, millegi suunas. Ükski kohalejõudmine ei rahulda täielikult, või ei ole seda veel teinud. Ei tea kas järgminegi soove täidab - utoopiad on määratud. Aga kole kange tahtmine on olla teel.
Iga maa, riik, koht mõjuba erinevalt. Läheb erinevalt südamesse. Istanbul on crazy ja ilus. Aga ta ei poe mulle nii naha alla kui mõni teine Euroopa linn seda on teinud. Siin on ka vesi ja laevad....aga ikkagi...Midagi on teisti. Asi ei saa olla väga ka rahvuses, sest mulle ei meeldi ka itallased; usk ei saa see ka olla, sest kõige rohkem meeldib mulle istuda moshees ja nautida seda püha rahu....
Currently playing: Thomas Newmann
Naljakas - mida põhja poole, seda vabamad reeglid riietuse ja välimuse suhtes on, kuid ilm ei luba paljalt ringi joosta. Mida lõunapoole (islamimaad), seda rohkem end katma peab ühiskonnakorra tõttu, kuid seda kuumem kliima on.
Toad on siin ühikas väikesed nagu haareminaistel. Võib-olla on see türgi eripära, et kõik käib pead-jalgupidi koos ja ollakse minimaalsele ruumile kokku surutud.
Mõte kaob siin kõrge lennuga ära - kaugele merele, kalapaatide vahel läbi. Unistamisel on suur hoog sees. Utoopiad on eriliselt karged, kaunid ja kättesaamatud. Jälle mõtlen endale välja elu, mida pole ega tule...
Viimane päikeseloojang Istanbulis. Imeilus. Punane kera vajus linna taha peitu - magama...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment