London...day 12

Currently playing: Cher – Walking in Memphis

Briti raamatukogu. Ilm on õues imeilus. Täielikult pilvedeta. Päike särab. Soe on. Käin ringi pluusiga. Muud midagi…. Meiki ka kahjuks ei ole, muidu võiksin arvata, et olen isuäratav. Kahjuks aga avastasin hommikul, et kaal on suur, isegi suurem kui enne Istanbuli minekut. Arvan et kuskil 66-67 kilo. Kindlasti on need võileivad siin süüdi. Võib-olla ka šokolaad. Ma ei tea. Igal juhul on miski või keegi muu süüdi kui mina. Sest kui mul palju raha oleks ja töö juba oleks, siis võiksin ju mingi trenniga kuskil liikuda. Jah, täpselt! Mina ei ole süüdi. Vähemalt mitte kaalu osas.

…Aga ma siiski üritan magusa osas tagasi tõmmata. Üritan. Nagu alati. Juba praegu avaldub väikseid allaandmise märke. Õnneks istun raamatukogus, kus ei tohi mitte midagi söödavat või joodavat kaasas olla.

Inimesed ei ole siin üldse nii koledad. Vähemalt ei ole nad paksud. Mehed on osad ikka väga kenad. Ja üldsegi mitte paksud. Naised on saledad või väikese punuga aga ikkagi saledad. Mul on ainult 1 paar teksaseid, milles näen välja isuäratav. Aga kuna mul päevad hakkasid, siis arvan, et ei näe mingilgi moel välja isuäratav. ….Homme peab siiski endast parima andma, sest kavatsen minna end itaallastele pakkuma. Töö mõttes.

Currently playing: The Black Eyed Peas.

Tulin siia raamatukokku midagi seoses lõputööga, ehk siis millegi asjalikuga, tegema ja avastasin, et olulist infot ei olegi siin arvutis mul. Nüüd istun ja vahin. Ringi. Tegelikult olen ju asjalik ka blogides. Mingi eneseväljendus ja mõtete tuulutamise vorm. Või vähemalt on nii tore endale öelda. Kuidagi imelik on liiga vara oma laialilaotatud koli uuesti kokku korjata ning jalga lasta.

Pealegi on õues palju igasuguseid ohtusid. Seal on iga nurga peal putkad, kust saab midagi osta. Okay, allergia mõttes ei tohi ma seda teha, aga paari metroopeatuse kaugusel on pood, kust võin igasugust šokolaadi osta. Lisaks on seal kuskil internetikohvik, kust kavatsen täna teist päeva eemale hoida… Aga eile kaugelt läksin siiski mööda. Nõrk noh. Peale selle on igal pool tänavatel Pret A Mangeri söögikohad, kust saab kasulikku ja head võileiba kaasa osta ja igasuguseid muid looduslikumat sorti asju, nagu näiteks ilma lisaaineteta šokolaadikooki, mingi jogurti, moosi ja helveste segu, küpsiseid jms. Aga ma pean endal rangel meeles hoidma tõsiasja, et mul on kodus võileivamaterjali, suur jogurtitops ja palju inglismaa oma õunu. …Kohutav kuidas kõht praegu üritab aju ära rääkida. Patt on olla väikest viisi gurmaan, kes tahaks kõike kogu aeg proovida… Vaene oleks võiks ka patt olla. Aga räägitakse, et see olevat aus ja puhas eksisteerimise vorm…Whatever. Raamatuid peaks vähem lugema…

Miks ma sinna internetikohvikusse, kus mul kasulik käia ei ole, muudkui tagasi tahan minna? Mulle ei meeldi itaallased ju. Pealegi ei ole mul ju kavas temaga midagi ette võtta. Vähemalt ei käitu ma nii. Vahest meeldib mulle idee kellelegi meeldida? No muidugi, kellele see ei meeldiks. A kus mul siin ikka käia on, keda ma ikka tunnen….

Currently playing: Bonnie Tyler - I need a hero :)

Huvitav kas ma olen liiga naiivne? Käitun kuidagi valesti ja mõtlen kuidagi valesti ning loodan, et õnn ise sülle kukub? Tõenäoliselt…
Jungi järgi on lendamise (kukkumise vormis samuti) nägemine unenäos viide sellele (üks seletus), et inimesel on ebarealistlikud ootused elus või ebarealistlik ettekujutus oma võimetesse. Väiksena lendasin ma unes tihti. Kukkusin ka. Isegi vanemana lendan unes. Viimasel ajal näen eriti selliseid seikluslikke aga väga raskeid unenägusid. Täna oli juba teist korda Inglismaal oldud aja jooksul unenäos lendamise temaatika. Kardan, et olen rumal ja ei tegutse õigesti. Aga sel juhul peaksin ju õige varsti õppetunni saama?

Currently playing: Bono etc – What’s Going On

Võib-olla on hea, et ma ei istu siin raamatukogus kõhukorina saatel kella kaheksani ja saan äkki kohe kohe oma raamatu läbi loetud ning siis võtan Jungi esile. Jung – „Dreams“. See ootab mind minu riiulil juba KOLM AASTAT. Fakk ikka kui aeglane ma olen. De Sade on aegajalt tüütav, perversne liiga perversne ja filosoofiad liiga pikad. Muidu on kriminaalse, rikutud aju arutlused päris omapärased. Kurja filosoofia. Porno sellisel perverssel kujul aga ei oma mingit erutavat sädet endas. Selles mõttes on hetkel tulev järgmine laul „Have you ever really loved a woman“ väga erinev raamatus esitatud käsitlusest naisest – naine on koduloom, ja nagu muud koduloomad ning alamad olendid, on naine loodud selleks, et mees saaks teda kõikvõimalikel rikutud viisidel, mida aju suudab produtseerida, ära kasutada. Õnneks aga pole kõik vargad nii rafineeritud ajuga, et suudaks sama hiilgavalt ära põhjendada mõrva, röövimise jms. Võib-olla aga see on halb, sest mõtlematusega suureneb julmus? Või pigem siis metsikus. Rafineeritud julmus nõuab kõrget intelligentsust.
Kui selle raamatu juures kõrvale jätta tema kurikuulsus ja sellega kaasnev aura ning kogu see perversne pornograafiline jama, siis on see paras väljakutse headusele…huvitav igal juhul.


Currently playing: Cue – Burning, following Damien Rice

Tahaks armuda. Aga nii, et võiksin ka kaisus olla. Tahaks seda tunnet, et keegi kogu oma ihu ja hingega on huvitatud minu persoonist ning kõigest, mis sellega kaasas käib. …Kas selliseid asju on olemas? …Ma ei tea. Ma eriti ei usu ega looda. Või siiski, loodan, aga ei usu. Ei tea kumb kombinatsioon halvem on. Kas loota ja mitte uskuda või mitte uskuda ja loota või mitte midagi neist teha.

Armumisse igal juhul ma ei usu. Enda puhul. Kuidagi tundub nii, et see peatükk on läbitud. Käis sinna täiskasvanuks saamise (passi järgi) juurde.

Kõik õpivad siin. Või vähemalt näivad seda tegevat. Kõik on asjalikud. Vaevalt keegi muuks siia tulekski. Huvitav, mis nende eludes toimub? Mõni neist inimestest on päris kena kohe. Eriti huvitav oleks teada, mis nende elus toimub… Inimene on nii lihtne – ilu köidab alati.
Enamus vist õpib eriti tähtsaid asju. Neil on kindel rutiin elus ja kõik on korda seatud. Mitte nii nagu minul. Häbi peaks vist olema… ? Veel ei ole. Võib-olla hiljem kunagi tuleb.

Kell on juba neli. Eestis 6. Panen asjad nüüd kohe kokku, istun natuke arhiivis ja sobran, kas on mulle vajalikke asju ning siis lähen söön raamatukogu õuel oma viimase õuna ära ning loen. Üritan kõigest väest hoiduda poodi minemast. …Kardan, et ei õnnestu ja ostan omale ikkagi šokolaaditahvli. Aga hoian pöialt siiski. Ning siis lähen sinna teise internetikohvikusse, kus tundub, et saab oma läpaka taha juhtme toppida. Saadan mõne CV töökuulutuste peale. Et saaks mingi asjaliku linnukese ka kirja. Kõlab hästi?
Jah!