Kodus.

Mul on riided põrandal koos muu pahnaga maas ja laud teises toas joonlaua järgi korda seatud. Kodus on hea. Tõsiselt hea.

Kuigi ma midagi mõistlikku ei tee, on ikka mõnus istuda ja vaadata asju. Või käia ringi ja vaadata asju. Ning meenutada.

Kunagi oli mu kogu elu siin. Nende seinte vahel ja neil tänavail. Mida kõike ma mõelnud olen jalutades neil tänavail, mida kõik ma tundnud olen vaadates neid hooneid, mida kõike teinud olen ma siin.

See on justkui ravi käia ringi ja kutsuda esile vanu mälestusi. Siit sõitsin rattaga ema tööjuurde kunagi – kui suur küll Türi linn siis tundus, kui tähtis see hall kulunud hoone siis näis. Seal teisel tänaval käisin ma mingi aeg tihti jalutamas – sest seal elas üks poiss keda oleks tahtnud tunda. Ei, mitte niimoodi – lihtsalt tundmisest oleks ka piisanud. Sealt puude allee vahelt läksime Kätuga õhtuti kell kümme trennist koju ja laulsime kõva, koleda häälega „Words….don’t come easy….to meee…“. Selles lillas majas elas minu hoidjatädi. Ta oli hästi tore ning andis alati magusat. Aga maja taga vanas surnuaias…vat see oli kogu lapsepõlvemängumaa – seal ehitasime onni, seal mängisime kellegi haual kodu, seal tõmbasid mu väiksed sõbrantsid esimesed ärasuitsetatud, maast korjatud sigaretid. Mina vaatasin pealt – juba siis oskasin ma kõrvale põigelda kui vaja... seletasin, et mul on allergia. Selle kahekordse maja juures olen ma jalutanud…käisime sealt mitmeid kordi ühe päeva jooksul mööda. Ei, vaja ei olnud, aga seal elas üks kena poiss. Praegu ta mulle küll ei meeldi…

Mõnus on olla kodus. Vähe on muutunud. Palju on teistmoodi. Aga hea on olla kodus.