Niru.

Currently playing – Chris Pierce

Aega ei ole…ei ole aega, et elada nii nagu soov on pisidetailides. Suure plaaniga on kergem. Aga pisidetailides…nendes elu põhiasjades, sest pisidetailid annavad elule selle värvi ja maitse, mis meelde jääb ning loeb, neis ei saa end väljendada.

Midagi on korrast ära ka. Või kui mitte korrast ära, siis igatahes teisiti kui enne. Võib-olla on patareid tühjaks saamas. Need patareid, mida vitamiinidega laadida ei saa. Tavaliselt on see aru saada sellest, et naeratada ja inimesi välja kannatada ei jõua enam nii palju kui enne. Vist on vaja veidi armastust…

Või seda…kuidas seda nüüd öeldaksegi…appreciation? Tegelikult võiks keegi ikkagi veidi veidi hoolida ja armastada. Kasvõi ainult seda esimest asja. Aga kandidaate selleks pole, aega ka mitte, nii et asi ei ole eriti julgustav. Pean mingi muu vahendi leidma…. Muusika oleks hea valik, kuid ka selleks ei ole võimalust hetkel…. Raamat? Jah, aga ka sama mure, mis muusikaga…

Niisiis on vaja ikka kuidagi esimesest võimalusest omale midagi tekitada. Või noh, ei ole vaja, aga tõenäoliselt fantaasia, kujutlusvõime, üksindus ja loom minus teevad seda ise. Valikuid võimalikeks kandidaatideks väga palju ei ole. Kolm täpsemalt öeldes.

Esimene ja kõige ebatõenäolisem on Babtiste, sommeljee. Pikk poiss, suhteliselt kena, väga hea keha ning rühiga ja igal juhul šarmantne. Aga kahjuks prantslane…mis teeb absoluutselt ebahuvitavaks ja mitte väga atraktiivseks valikuks. Pealegi puudub tal see musta huumori teravus….vist..või noh midagi, mis teeks ta „with an edge“… Ühesõnaga kui ma mees oleks, siis saaksin öelda õigustatult, et mul lihtsalt ei tõuse ta peale, kuid täis peaga paneks küll taha korra või paar.

Boualem..väike alžeeria kurat. Ehk teisisõnu meie eelroa kokk. Mitte väga pikk, täpsemalt minu kasvu. Laiuses ka – veidi oma ideaalsest kaalust väljas. Aga erinevalt minust ei avalda see tema välimusele mitte mingit kahjustavat mõju, ta on ikkagi ligitõmbav, kena, nagu väike kurat silmad sädemeid pildumas. Loomulikult on tal temperament väga teistsugune, mispärast ta ei sobi ka mingiks paaritumislaadseks tegevuseks. Ta temperament, mis mõnikord kõvasti välja lööb, ehmatab – kuigi enamuse ajast on ta lihtsalt pagana armas ja tore inimene. Nauding on teda jälgida, kui ta tööd teeb. Ta grimasse, laulmist, kirge ja kõike muud, millest inimene koosneb. Aga ta ei ole valikuks, vaid vaatlemiseks.

No ja siis see kõige tõenäolisem…kelle pärast vist mul iseendaga jama võib tulla. Mitte temaga, vaid iseendaga jama. Temaga ei saa jama tulla, sest tema on kinni. Nii kinni kui üldse keegi kinni saab olla – ehk siis pikaajalises suhtes ning minu arust mitte üldse ka petmist arvestav ega võimalusi otsiv. Meet Joe. Ehk siis meie köögi enam-vähem ainus minu temperamendile sarnasem inimene, teisisõnu britt. Kena on ta…liiga kena näost. Minust veidi pikem, aga mitte palju. Heas vormis, ehk siis mina olen vormist väga väljas võrreldes temaga - alati peab kellegagi võrdlema. Kahe koleda tätoveeringuga, mille võib andeks anda, sest need on väga noorelt tehtud. Heledad juuksed, mida eriti palju ei ole, sest need on liiga lühikesed. Aga ka see miinus ei tööta väga hästi, sest ta meeldib mulle. Ja seda kahjuks natuke rohkem, kui vaja on.
Igat nädalat alustan sellega, et saan aru, et ma ei koti teda ju tegelikult – ma lihtsalt üks waitress, kes on sealsamas tööl, kus ka tema. Nädala lõpetan sellega, et mõistan kuidas ma ikka saan veidi rohkem tähelepanu kui teised ning meie läbisaamine on hea. Kuigi üritan endale öelda, et see tuleneb faktist, et enamus ei ole eriti inglise keelt rääkivad… Ah ma ei tea… ma ei tea… Võib-olla teaksin, kui kohtaksin teda väljaspool tööd…
Oot, tegelikult ma olen teda väljaspool Don’i väravaid näinud. See juhtus ühel tavalisel tööpäeval, kui mind peldikuid küürima pandi koos Christophiga ning me siis varem koju saime. Kuidagi läks nii, et Joega ühel ajal astusin välja, metroo poole. Nagu tavaliselt ei osanud ma mitte millestki rääkida… Aga kuidagi õnneks rääkisime, kes kus elab… see oli ka kõik. Ühesõnaga, kui seal midagi oleks olnud, siis oleks ka juttu kauemaks jätkunud. Vot nii…
Tundub, et ma olen juba pooleldi kadunud, kuigi visalt üritan sõrgu ja sarvi vastu panna. Ei taha võimatuid variante…tõesti ei taha. Tahaks kasvõi poolikuid variante….selliseid poolikuid, et inimene istub sul kõrval ja räägib sinuga…või paneb isegi mõnikord käsi ümber….või vaatab hella pilguga…. Nagu kõike ei pea saama, aga natukene võiks kuskilt miskit pudeneda.
Joega väljaspool Doni ei kohtu, sest ta elab Londoni äärelinnas, mis on päratult kaugel…Nii, et sinna see jääb. Tõenäoliselt mõtlen talle veel veidi rohkem… Töökohta võiks vahetada, pole selliseid asju vaja…. Aega on vaja, aega, et elamisega tegeleda. Töötada selleks, et elada saaks, mitte elada selleks, et töötada saaks…. Sassis on prioriteedid. Ja need ei ole isegi minu omad.

Currently playing – Stereophonics „Maybe Tomorrow“

Mnjaa…ma mõtlen Talle. See on paha. Ma unistan temast ja loon ebareaalseid situatsioone. See on veel hullem.

Downfall.

…ja ta tüdruk ei ole isegi ilus. Ja ta tüdruk ei ole isegi sale. Ja ta tüdruk ei kanna isegi ilusaid riideid. …järelikult on tal hea iseloom…. Veel hullem variant.

Downfall. Definately.

Currently playing – Stereophonics „I’m Alright“