Pseudodarwinism: Saar.

Oletame on on üks üksik saar. Kogemata satub sinna teatud hulk isuäratavaid mehi. Ütleme, et 10. Ja üks naine. Oletame, et mitte nii väga ilus, aga selline keskmine matsakas pala. Võin kihla vedada, et alguses mehed vaatavad veidi kõveralt, aga hiljem hakkab see naine kõigile meeldima....vähem või rohkem, aga kõigile ning keegi ei pea teda mitte-ihaldusväärseks. No ja kui siis lõpuks, näiteks aasta pärast, satub abi ning kõik transporditakse reaalsesse maailma...reaalsesse maailma kus on reaalsed inimesed, siis see naine kaotab oma erilise staatuse nende silmis, sest päris elus, meres on sigapalju rohkem kalu.

Eksju. Kõik nõus?

Kui nüüd tegelikult distantsilt võtta lahti enda tunded ja mõtted, siis....ma faking ei tunne midagi kellegi vastu. Persse. Mõtlesin enda kellestki huvituma, sest lihtsalt nende väheste valikute seas, olid need parimad. Joe - the best choice, muidugi ka kõige turvalisem, kellest mõelda, sest ta ei lähe arvesse. Boulin, väga kallis inimene lihtsalt. Baptiste - lihtsalt mingil määral veidi köitev. Aga noh mõtlesin end Joest huvituma peamiselt...ja olin vahepeal juba väga kaotsis... Mis see aga tegelikult oli? Tegelikult oli see Saar.

Täna oli viimane tööpäev. Ja LOOMULIKULT ma igatsen neid inimesi KOHUTAVALT taga. Juba. Kuigi veel ei ole nii reaalselt tajunu, et ei näegi neid iga jumala tööpäev kogu aeg. Ei saagi enam nalja visata, nad ei teegi mu meelt rõõmsaks. Pean edasi liikuma omapead. Okei, elu on selline. Sisemus karjub, sest mul oli niiiiiivõrd tore. Need inimesed armastasid mind täiega, ma olin nende lemmik. See kuidas ma nende silmist iseendale vastu peegeldasin oli lihtsalt ilus - ma polnud kaua kaua tundnud nii.

Eks kõik need emotsioonid ja fakt, et mul siin kedagi tegelikult ei ole, ärgitasid fantaasiat. Tõsiasi on, et ma ei ole armunud. Ma igatsen lihtsalt veidi lähedust, hoolitsust, soojust ja eks kujutlusvõime aitab välja neil hetkedel.

Eile inimesed viskasid igast nalja ja rääkisime, et täna peab dringile minema ning tähistama. Tegelikkus näeb välja nii, et vahin kodus telekat. ...Mis iseenesest on ju tore. Mulle meeldib telekat vahtida...ebaproduktiivne, võltsemotsioonidega tegevus. Mida veel tahta? ...Samas on kurb ka. Või pigem kahju. Aga ma ei tea millest. ....ju siis inimestest lahkumisest. I'm on my own again.

Vähemalt sain korralikud Head-aegad. Joe tegi kalli ja soovis kõike paremat jne. Anphia ütles, et oli tore ja nad hakkavad igatsema mu naeratust ning anna endast teada. Muud head-aegad. Boulin, kes oli väsinud ja eile peol käinud, tuli head-aega ütlema (nii palju siis sellest lubatud dringile minemisest) ja ajas mingit mula, et tal on issued in the head kui norisin dringijutuga. Mis asi see veel oli? Ma lihtsalt tahtsin sõber olla, mitte abielluda!!! :) Tundub, et ta hoolib minust väga......pole viga, hoolin temast ka väga, väga, väga palju. Kuradi kahju, kui ta mind aga ainult naisena nüüd näeb, mitte sõbrana. Siis olen küll kurb. Ma ei taha teda kaotada.

Varitsesin hetke, kus kedagi köögis ei olnud ja jätsin lauale kirja ning selle kokaraamtu, mis igast juttu täis sodisin. Hiljem hiilisin mööda :), Chef naeris ja ütles aitäh. Mul isegi hetkel suur naeratus näol kui mõtlen sellele. ....Päris osav kink oli. Loodan, et kogu köök saab seda lugeda, ja et nad viitsivad mu käekirja lugeda ning kogu raamatu läbi vaadata. Enne minekut kutsust köögist läbi ja jootis kaks pitsi vaniljeviina sisse. "Alright, the cheapest date in the world, let's get it on!" :) ...Oh ma igatsen neid täielikult segaseid tüüpe.

Aga - let's move on. I need a life.